Teine

Aapo loogika kahtles sügavalt. Ere valgus segas teda otsustamast, hirm segunes adrenaliinitulvaga, mis kogu tema keha haaras, ja vihmast märg mantel kaalus seljas järjest rohkem. Äkitselt tundis ta ennast nii elus olevat. Pärast paari sügavat hingetõmmet oma mehelikkuse kogumiseks astus ta sellesse Ungari monstrumisse, mis tuli ei tea kust ja liikus ei tea kuhu. Uksed sulgusid uuesti kääksatusega, Aapo hoidis instinktiivselt lähimast postist kinni kuni silmad valgusega harjusid. Pilt selgines. Talle vaatas otsa pontsakas ruuduliste kollaste pükste ja triibulise sinise särgiga umbes 60-aastane mees. Kuigi ta pea läikis nagu sile järvejää täiskuu paistel kaunistas meest must tihe habe, heledad silmad helkisid liiga säravalt ning ta naeratas paljastades hambad, mis risti-rästi tema suus justkui võideldes oma koha olid leidnud. Aapo mõistus lülitus välja. Sellist totrust polnud ta ammu näinud. Mees hoidis paksude sõrmedega hellitavalt kulunud roolist ning vaatas jätkuvalt Aapo poole. Noormehel kulus tükk aega, enne kui ta suutis pöörata pilku kakofoonialt, mida vanamees esitas, ja lasi silmadega üle bussi armatuurlaua. Näidikud pöörlesid üks ühtepidi ja järgmine vastupidi, suunatule nooled vilkusid kordamööda ning kojamehed liikusid harmooniata edasi-tagasi. „Mida põrgut?!“ mõtles noormees.

„Ilus, eks ole?“ lausus äkitselt vanamees hella sügava häälega. „Töötab laitmatult,“ jätkas ta rooli silitades, koputas paar korda lähimale näidikule, mis näitas nende kiiruseks 110 km/h. Nad polnud kohalt liikunudki. Vanamees kallutas aeglaselt Aapo poole, vaatas kahtlevalt ringi ning sosistas: „Automaatne käigukast!“ Aapo noogutas manades näole „päris hea“ ilme kuuldes samas oma mõtteid: „Appi, mingi narkar, mida perset sa nüüd siia ronisid!?“ Vanamees naeratas talle uuesti ja Aapo märkas tema musta värvi lipsu, millel röökisid kollased täpid, ning läikivat nimesilti. „Ants“ naeratas jätkuvalt. „Kas esimene šokk on möödas? Kõik korras?“ küsis ta Aapolt kui noorelt poisilt, kes esimest korda suutäie viina alla oli neelanud. Noormehel polnud aimugi, mida tunda, see kõik oli liiga loogikavastane. Ta pööras pilgu bussi, mis tundus tühi olevat, aga kuna põlesid vaid esimesed laetuled, oli tagaosa kahtlaselt hämar. Aapo arvas ennast nägevat mingit varju. Ta vaatas uuesti Antsu, kes kuhugi ei kiirustanud. Vanamees mõistis sõnatult, et on veel tarvis hetke kosumiseks, võttis Rumba pakist suitsu, pani selle põlema ning puhus rõngaid, mis suurenedes õhku hajusid. Aapo tundis kuidas tema suu ammuli vajus. Ta ei tundud suitsulõhna ning ta võis vanduda, et need rõngad elasid oma elu. Ants naeratas taas oma ebakorrapärast naeratust ning lausus: „Ma nostalgia pärast, vanasti oli Rumba mu parim sõber.“ Ta patsutas rinnataskus olevat pakki. „Mingi periood oli Leegi päralt, aga Rumba oli mu esimene ja tõeline armastus.“ Aapo tundis vanamehe nostalgiat iga ihurakuga. Näidik näitas ligi 95 km/h.

„Aga istu!“ lausus bussijuht nähes Aapo lõtvunud haaret ning silmadesse tekkinud uudishimu. Esimene hirm oli möödas. „Sellest saab sinu elu parim sõit, usu mind, sõber!“ Noormees tegi nagu kästud, sammus esimese istmepaari juurde ning kahtles, kas ta mahub sinna istuma. „See buss on imeline, proovi, sa mahud suurepäraselt,“ sõnas Ants tema kimbatust mõistes. Aapo proovis. Hoolimata vahest, mis esialgu tundus olevat 15 sentimeetrit, mahtus ta mugavalt istuma. Ants naeris. „Kõik on suhteline, sõber,“ sõnas ta kirglikult ning nad hakkasid lõpuks liikuma. Vähemalt nii tundus. Ants pööras rõõmsalt rooli vasakule ja paremale, kuigi näis, et nad sõitsid pidevalt otse. Kiirus jätkuvalt 95 km/h. „Küsi minult midagi, mis sulle esimese asjana pähe tuleb,“ alustas vanamees. „Kas ma olen surnud?“ Aapo ehmatas. Kas tõesti oli ta seda küsinud? Ta peas keerlesid mõtted sellest, kuidas ta joobes peaga sopas libastus, lõi pea vastu lähimat kivi või kändu puruks ning kuidas hommikul pikkades vihmakeepides vanatädid koeranässakaid jalutades ta leidnud ahhetades kui noor ja ilus ta oli olnud ning kui palju raha jäi tal teenitama. Ants ei reageerinud üldse justkui küsitaks temalt seda küsimust iga päev. „Oleneb, mida sa surma all mõtled,“ vastas ta rahulikult. Aapo kulmud tõusid. „Füüsiliselt oled sa vägagi elus, vaimselt aga enesetapule lähedal. Sellepärast sa siin oledki.“ „Ma olen vist väga purjus või on see uni,“ polemiseeris noormees. „Elu on nagu uni, täpselt selline nagu sa oma peas ette kujutad,“ lausus Ants rahulikult kui Rumba ringid õhus tantsisklesid. „Kas sa oled jumal?“ küsis Aapo ning ehmus taaskord oma küsimuse pärast. Ants hakkas raginal naerma.

„Kas sa usud jumalat?“

 „Ei.“

„Siis ei ole.“

Aapo silitas nägu ning kahetses oma ootamatut julgust karata esimese ettejuhtuva bussi peale, mida juhtis olematu stiilitajuga hull. Pigem oleks ta võinud karata seda punapead.

Naised!

Ta mõtles võib-olla vägagi eluohtlikus olukorras naistele. „Mida põrgut?“

„Saame tuttavaks,“ sõnas vanamees mõistes noormehe olukorra pingelisust.

„Mina olen bussijuht.“

„Mina olen reisija,“ vastas noormees.

Ants naeris raginal. „Poiss, sa oled nii andekas!“ Kiirus oli ligi 100 km/h ja Aapo tundis kuidas olukorra jaburlus tal südame pahaks ajas.

„Lugu on järgmine, Aapo, ma olen siin, sest sa tahtsid abi. Ära vaata mind nii, muidugi tean ma su nime.“ Aapo suu oli taaskord avali, äkitselt oli tal nii palav. Kaabu, sall ja mantel leidsid koha kõrvalistmel ilma, et noormees oleks kordagi pilgu Antsult tõstnud. „Su elu on peldikus, kui ma su hinnangut nüüd õigesti mäletan,“ lausus vanamees käega läbi rõngaste žestikuleerides. „Või oli see sitt, mõned korrad vist isegi perses,“ meenutas ta kergelt naerust vappudes. „Sellises olukorras on hea lõdvaks lasta ja teise nurga alt seda elu, või sinu sõnutsi, sitta, vaadata. Me vahel unustame kõrvalrajad ära ja laseme ainult mööda peateed, aga just need konarlikud käänulised teed pakuvad üllatusi ning värsket õhku. Aeglustusi ja pause.“ Aapo parandas oma peas eelnevat hinnangut. Stiilitajuta hull filosoof. „See siin on sinu paus. Sinu võimalus värsket õhku hingata,“ hüüdis Ants ning puhus uue koguse ringe. Et see sigaret ka ei lõppenud. „Ja mida ma tegema pean?“ küsis Aapo suutmata midagi mõelda. Ants hakkas jälle naerma. Hulludega on nii raske diskuteerida. „Sõitu nautima, sõber, lihtsalt sõitu nautima.“ Aapo vajus istmesse, mis oli ühe Ikarusi kohta väga pehme iste. Helendavate valgustite tõttu ta välja ei näinud, vanamees pööras tihti rooli ja Aapo kahtles ikka veel kas nad üldse liikusid. Näidik näitas taas 95 km/h. Lollakas näidik. Parim, mida noormees suutis välja mõelda, oli oodata ja vaadata, mida sõit toob. Hirm tema sees oli asendunud kärsitusega, sest mille kuradi pärast polnud nad ikka veel kohal. Koduni oli olnud 3 kilomeetrit.

„Sul on kindlasti raske olukorda usaldada,“ sõnas Ants teda peeglist vaadates. „Usu mind, seekord võid sa elu usaldada ja lõdvaks lasta. Kui see ongi surm, siis pole ju vahet, või kui uni, siis ärkad sa üles,“ lohutas vanamees. Aapo peas kajas vaid „kui see ongi surm“. Tädikesed ahhetasid ja koeranäss nuhkis tema verise pea juures.

Aapo lasi lõdvaks. Ta vajus istmesse, mis üllataval kombel tema kehakujuga kohandus, leidis enda eest äkitselt õllepudeli ja klaasi ning kuna Ants ainult rõõmsalt roolis, kallas ta endale pool klaasi. Pool, et mitte ahne tunduda ja mitte naine tunduda. Õlle aroom oli väga kutsuv ning kui vahune vedelik ta kärsitusest kuuma keha jahutas mõistis Aapo, et pole kunagi midagi nii head joonud. Pudel oli silditu ning vahepeal uuesti täitunud. Ants roolis rõõmsalt justkui oleks see kõik väga normaalne. „Põrgu, see uni juba läheb, nüüd mõni ilus naine ka leiduks ja siis ma ei tahagi enam ärgata.“ Tuju paranes. Rumba rõngad moodustasid olümpiarõngaid ning näidik näitas 100 km/h. „Põrgu!“ ja mehe loogika loobus hinnangutest. Kuigi õlu oli esmaklassiline.

„Meile tuleb veel reisijaid,“ sõnas Ants muheledes ja Aapo tõstis klaasi. „Super, loodan, et ilusaid naisi,“ hüüdis ta vastu. „Ilusaid punapäid“ mõtles ta omakeskis ning sees tekkinud valutorke lahustas ta järgmise külma sõõmuga. See asi püsis külm. Vapustav! „Ka naisi, jah,“ noogutas bussijuht vastu ning naeratas oma kõverat naeratust. „Super!“ Elu tundus juba päris hea ning Aapo lootis, et sellest uneõllest tal homme ilget pohmakat ei ole, kuid tõdes samas, et pohmakas oli ju ta elu lahutamatu osa. Hind, mida tuli unustuse eest maksta. Korduvalt.

Bussijuht Ants ja tema rõngad oli pöörane pilt ning Aapo suul püsis totter naeratus. Selline show tema oma peas. Äkitselt tõstis Ants käe, kustutas sigareti, mis oli ikka veel sama mõõtu, ja köhis hääle puhtaks.

„Järgmine peatus „Pettumuste“!“