Viies

“See teine,” kordas Aapo hääletult enda peas. “Oi, raisk, kas neid andestamisi on mitu?” See mõte ei meeldinud talle, talle ei meeldinud andestamine üldse, aga et sel on veel mitu kategooriat, tundus vastuvõetamatu. Ta tabas endalt Antsu muhedust täis pilgu, pilk, mis oli soe, kuid lõikas otse tema vastupunnimisest läbi. “No, hästi,” sõnas ta hääletult bussijuhile, kes säravalt oma täpilist lipsu kohendas, ja ohkas alistunult häälekalt üle bussi. Ta oli demagoogiaks taas valmis.

Ants avas bussiukse, see kääksatas ning jahe õhk lahvatas ööpimedusest sisse. Aapo pilk liikus uksele. Teades, et niipea sealt keegi sisse ei sammu, rändas pilk edasi armatuurile. Kummalisel kombel vilkus vaid parem suunatuli, kas nad tõesti lõpuks seisid? Aapo nõjatus ettepoole, võttis sõõmu ikka veel põiele mitte mõjuvat nektarit, ja ootas. Antsu särav ja kaval pilk kõditas teda sisemiselt, pisike naeruturtsatus sündis kusagilt sisemusest ning leidis tee ta suuni. Aapo itsitas kergelt kogu selle totruse üle. Ants itsitas vastu. Tema säravad silmad, läikiv peanupp ja justkui erinevatest puzzletükkidest koosnev naeratus mõjus veelgi koomilisemana. Üle bussi voogas avatud uksest sisenevat ööõhku ja kakofoonilise vanamehe ning täiesti segaduses noore mehe naeruturtsatusi. Bussijuht oli naerdes nagu tema armsa bussi mootor, madal ja kõhust sündiv bassi täis naer kõdistas Aapo meeli nii tugevalt, et ta lahvatas valjult naerma. Ammu kasutamata olnud naerukortsud süvenesid pidulikult tema silmade ümber ning kõhtu tekkis kramp. Kordamööda ähkisid ja puhkisid nad Antsuga püüdes naerust kuidagi jagu saada, kuid naer oli võitnud. Pisarad voolasid mööda Aapo põski, ta tegi hääli, mis meenutasid pigem ahvipärdikute koosolekut, kui intelligentset inimest, ja ta vajus kõht kõveras bussiistmele. See oli pehme toetades mõnusalt noormehe väänlemist ja naerupugistamist. Lõpuks ta enam ei jaksanud. Lõdvestumine, helgus, kergus – inimlikkus. Kui maailm taas selgemaks pöördus, märkas ta endal bussijuhi uhkust täis pilku. Tema napakas ja pöörane olek oli teeninud hullu filosoofi suurima kiituse – naeratuse, mis oli nagu pai. Pai, mida ta polnud ammu tundnud ega kogenud.

“Kas vats vabises? Vabises ikka korralikult?” küsis Ants silmi pilgutades. “Oh, mees, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi naersin.” Ta silus oma kõhtu ning sättis end tagasi püstiasendisse. “See on väga hea, siis sa oled valmis.” Aapo itsitas veel kergelt. “Valmis milleks?”

“Minuks,” vastas tuttav hääl ukselt.

Aapo tundis oma kõhus jõnksatust, millel oli tornaadode jõud. Tema šokis silmad liikusid Antsule, kes kergelt naeratas, noogutas ning keeras näo taas sõidusuunda. Bussijuht koputas osutile ja suunatuled vilkusid kordamööda. Aeg oli edasi liikuda. Noormees ei tajunud enam oma naerust väsinud keha, ta silmad liikusid taas näoni, mida ta polnud aastaid näinud. Viimati nägi ta seda nägu kalmistul kirstus haaramas kevade esimesi päikesekiiri. Õigemini, päike silitamas toda nägu, sest see nägu ise ei haaranud enam midagi.

“Ma olengi surnud,” sosistas Aapo jahmunult. Nägu naeratas kergelt.

“Ei ole, poeg, ei ole!”

Ülestõusnu sammus astmetest üles ning pani käe bussjuhi õlale saades vastuseks lugupidava noogutuse. “Ilus õun!” sõnas saabunud kummitus nagu polekski surnud, vaid tavaline mees tavalises bussis tavalise 20 cm diameetriga õunaga. Tavaline polnud tol õhtul siiski plaanis. Aapo hingamine muutus pinnapealseks, tema mõistus ei suutnud enam olevikku seedida, vaid tohutu igatsus, mida ta enese sees sügaval kambris kinni oli hoidnud, röökis ta sees nii elusalt. Nii valusalt. Nii valjult. Isa sammus temani. Pudel ta käest oli kukkunud kes teab kuhu, ta käed vajusid istmele ning suu ja silmad oli nii avali, kui füüsiliselt andis. 

“Tere!”

“Sul on nii elavad silmad!” sosistas Aapo vabiseva häälega, kambriuks ei pidanud enam survele vastu. Saabunu võttis kübara, millel helkis kuldne "Z", peast, mantli seljast, mis ei olnud üldse märjad, aga eks surnutel olegi omad eelised, ning istus noormehe kõrvale. Uks murdus. Aapo vajus ulgudes oma isa käte vahele, ta katsus tema käsi ja nägu mõistmata, kuidas too mees sai füüsiliselt tajutav olla. Ta ajas segast rääkides jumalast ja igatsusest ja valust ja emast. Ta ei uskunud ju jumalat, aga kurat võtaks, siinsamas, tema unenäos, halvemal juhul hauataguses elus, oli lihast ja luust või kes teab millest keegi, keda ta nii tohutult oli igatsenud. Ta sosistas ja röökis, pisarad, tatt ja igatsus voolasid temast välja. Eriti ninast. Pärast Oscari väärilist, Antsu auhinna sai ta küll, dramaatilist etteastet väsis ta lõpuks lõplikult. Isa paitas ta pead ja Aapo rahunes maha. 

“Täitsa perses, paps, ma olen surnud!” Isa naeratas. Nii elusalt, et polnud surnuna just eriti usutav.

“Ei ole. See buss siin on segu alkoholist, ületöötamisest, magamatusest ja vaimsest väsimusest.”

“Ma olen segane?”

Isa naeratas uuesti.

“Seda ka ei ole. Sa oled segaduses, mitte segane. Sa palusid abi ja sinu abi on siin,” sõnas ta rahulikult suunates peaga Antsu suunas, kelle Rumbatoobist “SOS” väljus, kuid kuna essisid ja oosid oli tekkinud ennegi, siis hõljusid bussijuhi pea kohal sõnad “SOSS OSS SOOS”, milleni kerkis värske “SOS”. Abi oli tõesti kohal.

“See, et ma surnuid näen, ei tundu just erilise abina,” sõnas Aapo end püsti lükates. “See tundub just rohkem kinnitusena, et nüüd ongi kõik.”

“Ma ei ole just suvaline surnu,” sõnas isa ja kohendas oma helehalli lipsu.
“Sorri, paps, aga surnud oled sa ikka!”

“See, et mul pole füüsilist keha, ei tähenda, et ma surnud oleks,” jätkas isa naeratades. “Surm pole päris see, mis inimesed arvavad.” Aapo ohkas. Kõik oli loogikavastane ja kõigile meeldis hirmsasti filosofeerida. Hoolimata selles, et Ants ei teadnud loogikast midagi ega näinud ka sedamoodi välja, siis oli ta vähemalt elus. Või kas ikka oli? Aapo hindas olukorda. Ta sõidab Ikarusi ja kahe surnuga mööda öist linna ringi, olemata kindel, kas buss üldse liigub ja kas ta ise ei ole kolmas surnu. Mitte just kõige igavam viis reede õhtu veetmiseks.

“Poeg,” katkestas isa hääl ta morbiidset, kuid värvikat mõttelõnga, “sul on vaja endale andeks anda.” Aapo raputas pead. Teistele veel, aga endale mitte kunagi. “Jah, poeg, just endale.” Surnutel on vastik komme mõtteid lugeda arutles noormees omakeskis.

“Sul tuleb andeks anda, et sa ei suutnud mind päästa. Ja sul tuleb andeks anda, et sa ei osanud Punapead paremini armastada.”

“EI!” karjatas Aapo äkitselt.

Ants võpatas, “SOSS OSS” hajus laiali ning kiirus oli 110 km/h. “Mitte kunagi,” sõnas ta vaikselt vaikusesse. Süütunne, Punapea ja isa haiglavoodi tiirlesid nagu karussell ta sees.

“Esmalt said sa minult karvased kõrvad, nüüd saad oskuse andestada,” sõnas isa tungivalt, embas Aapot, kes tundis kuidas temasse voogas soojust ja mõistmist, et nii temal, isal kui ka Punapeal on oma rada käia ning vajadus end teiste radade aukude eest karistada haihtus nagu “SOSS OSS”. Hinge sündis rahu. Surnud isa elavad silmad vaatasid uhkuse ja rõõmuga talle otsa. “Suurepärane, poeg, suurepärane! Ma olen su üle uhke ja olen alati olnud!” Isa vaatas bussijuhi poole, kes noogutas, ja suunatuli vilkus taas ainult paremale. Aapo naeratas kergelt, õllepudel oli äkitselt taas ta nina ees.

“Pea meeles, poeg, ma olen sulle alati olemas!” Z nagu zombi pani mantli selga, kübara pähe ja embas veelkord Aapot. Noormees vajus istmele tagasi hinges uus tunne nimega “leppimine” ja vaatas, kuidas tema isa, vahet siis pole millises eksistentsiaalses vormis, Antsu õlale patsutas ning õuna kiitis. Aapo südames oli ta alati elus. Uks kääksatas, isa lehvitas ja igatsus astus koos temaga pimedusse.

Näidik tiirles vastupäeva, tegi pausi ning tiirles päripäeva jäädes 90 km/h seisma. Ants võttis mahlakaid õunaampse nii, et vedelik mööda ta habet alla voolas ning keeras ümisedes rooli ikka järsult paremale ja vasakule. Aapo vaatas aknalt tema peegeldust. Kõik eelnev oli mõistusevastane, seetõttu oli mõistus alla andnud, endale sildi “Suletud” külge riputanud ja mõtetel polnud kuhugi tulla. Ta lihtsalt oli – andestanud andestatu. Antsu värvikas siluett väänles vetruval juhiistmel ning Aapo tajus endal pilku. Kas tõesti midagi veel? Kas annab veel vingemalt? Antsu naeratus andis mõista, et annab. Surnud isa oli käkitegu! Aeg oli taas luua. Kibelev bussijuht sundis noormehe pilgu temale suunama, millele Ants koheselt reageeris. Ta köhis hääle puhtamaks, võttis bussiistme alt kausi, millel oli kirjas “rohkem kui tuhat sõna” ja millest paistsid valged kommid, asetas selle armatuuri peale ning naeratas rõõmsalt ainukesele mõtteta reisijale.

“Daamid ja härrad, või noh...eem, Härra! Järgmine peatus “kui sõnas kõõm asendada kõhh erriga, saab tulemuseks rõõm!”