Mõõdiku alusel liikusid nad 100
km/h, Ants oli jõudnud pool õuna ära süüa ning keeras innukalt rooli, kuigi
Aapole tundus, et nad sõidavad jätkuvalt otse. Uudishimu temas kasvas. Sõna andestamine
polnud talle küll mokka mööda, kuid eelnenud ähvardav kõneviis hoidis teda
erksana. Ikarus peatus, aknast ei paistnud peale bussi interjööri midagi. Ants
võttis uue sigareti, silus käega üle oma toretseva habeme ning vaatas Aapo
poole. „See saab tore olema,“ sõnas ta muheledes ning puhus taas oma ringe. Uks
avanes ja Aapo ootas. Kõrvus kõlas veel Amilde soovitus lasta asjadel kulgeda
ning ta keha lõtvus. „Sa õpid kiiresti,“ hüüdis Ants ja naeratas. Kedagi ei
tulnud. Aapo võttis sõõmu oma imelist nektarit ning vaatas korda-mööda juhti ja
ust. Kui ta on surnud, siis võtab see küll terve igaviku. „Aah, peaaegu juba
said hakkama,“ noomis Ants tema mõtet kuuldes, „peaaegu!“
Äkitselt astus uksest sisse
vähemalt kahemeetrine mees. Tema torso mahtus vaevu ukseavast läbi ning Aapo
tundis kuidas buss ühele poole kaldu vajus. Võõra mantel tundus sama suur kui
vanaema plüüskardinad, kaabu varjas ta nägu. „Ooh, vanapoiss,“ hüüdis ta ning
andis Antsule kätt. Aapo lükkas ennast sirgemaks tundes kuidas ta automaatselt
rinna kummi ajas. Võõras oli ähvardavalt suur ning tundus, et see uni hakkab
käest ära minema. Antsu naeratus venis kõrvuni kui ta kätt vastu pakkus ning
seda pärast korralikku pigistamist masseerima asus. „Istu ja läheme sõidame!“
sõnas ta võõrale tabades Aapo ebakindla pilgu. „Istun jah,“ sõnas võõras
kõmiseva häälega ning sammus noormehe kõrvale. „Noh, nolk, tõmba kokkupoole,“
sõnas ta Aapole ja võttis kübara peast. Aapo tundis adrenaliinisööstu oma kehas
ja kohe kindlasti ei hakanud ta koomale tõmbama. Kes see jobu selline on ja
mida ta tema unes teeb, hullemal juhul tema surmajärgses elus. See nüüd küll
mingi paradiis ei ole. Võõras võttis ka mantli seljast paljastades tõe, milleni
Aapo koheselt oli jõudnud. See mees oli oma elus päris mitu tonni rauda surunud
ja lömastaks ta mõne sekundiga. Ent Aapo rind jäi kummi ning ta võttis võõrast
välja tegemata ülbelt sõõmu. Võõras nohistas. „Eriline kukk ikka,“ sõnas ta ja
istus Aapo kõrvale. Imeline Ikarus mahutas nad vabalt kõrvuti istuma, kuid õhk
oli elektrit täis.
„Võid lõdvaks lasta, meile
kummalegi ei ole sinu ebakindlusest põhjustatud tsirkust vaja,“ sõnas võõras ja
pakkus kätt. „Mats olen,“ jätkas ta kätt õhus hoides, „ja loodan, et sina ei
ole.“ Hetke kõheldes andis Aapo käe ning tõdes kergendunult, et vastane
pigistas seda ainult natuke liiga kõvasti. „Aapo olen.“ Noormees vaatas Matsile
otsa, kelle tõsine pilk sekundiga leebus ja talle naeratas. Suured pruunid
silmad olid lahkust täis ning suur suu komplimenteeris mehe rusikaid näinud
nina. Kõigele lisaks oli näol mitu armi. Picasso oleks temast kindlasti palju
inspiratsiooni leidnud. „Meeldiv tutvuda ja tegelikult ka, lase lõdvaks,“ sõnad
Mats ning võttis istme alt uue pudeli. „Imeline masin,“ sõnas ta korki lahti
keerates, tõstis pudeli õhku ning mõlemad võtsid sõõmu. Mats jõi pudeli hetkega
tühjaks ja röhatas oma nime manades lõppu sooja naeratuse. Ants naeris, koputas
taas mõnele näidikule ning Rumba ringid moodustasid õhus MATS. „Jeah, baby,“ hüüdis kahemeetrine selle kõige
peale ning vajus istmele. Pudel oli taas täis.
„Lugu järgmine, Aapo, et mul
tuleb sinuga üks väga peen teema läbi närida. Ilma selleta ei saa sa hästi
elada.“ Ta vaatas noormehe poole ning naeratas kergelt. „Võid pead liiva alla
peita ja seda eirata, aga see on nagu pinnu peest välja tõmbamine. Tegevus ise
on räigelt ebameeldiv, aga ainult siis saab hakata haav paranema.“ Aapo tundis,
et tal on ebamugav, ning võttis uue sõõmu.
„Sa vist saad aru, millest ma
räägin?“
„Mhmh.“
„Ja sa pigem eelistaks sellest
mitte rääkida.“
„Mhmh“
„Arvad, et sul on valikut?“
„Mkm.“
Aapo kummis rind vajus kössi ning
ta tundis, et kogu see krempel tema sees hakkab taas võimust võtma. See
punapea.
„Nii roosamannaliselt kui see ka
ei kõlaks, aga sa pead õppima andestama,“ sõnas Mats sundivalt. „Ma tean, et sa
ei taha, aga seda on sulle endale vaja. Ruumi on vaja, mõistad. Kui su pea on
seda sitta täis, mida sa oled kogunud, siis ei mahu midagi uut ja paremat
juurde.“ Aapos tärkas viha. „Aga muidugi tean ma sellest palju,“ jätkas
pinginaaber tema mõtteid lugedes. „Mul läks aastaid enne kui ma üldse aru sain,
et minus on nii palju viha ja pettumust oma vanemate, naabrite, koolikaaslaste,
tüdruksõprade ja isegi valitsuse vastu. Ma olen teinud asju, mille üle ma uhke
ei ole, ja mind on motiveerinud see valu mu sees.“
Mats masseeris oma uhkeid
rinnalihaseid. Aapo vaatas teda mõeldes, et kas kogu selle lihasmäe all on
ruumi veel valule. Tema sees asuvas tühjuses oli valule ruumi piisavalt - kui
punapea kolis välja, siis valu kolis sisse ning hakkas iga kuu temalt ressursse
nõudma. Enamasti oli valuutaks alkohol. Ta võttis uue sõõmu ning vaatas aknast
Antsu rõõmsat peegeldust. Milline tolvan! „Ja siis võttis mind pärast ühte
kaklust koju kõmpides üks buss peale, kus mulle räägiti andestamisest,“ sõnas
naaber ning võttis Antsu terviseks sõõmu. Bussijuht lehvitas.
„See ei ole
lihtne,“ vastas Aapo üleskutsele oma elu muuta.
„Aga ei peagi olema lihtne, kui
see oleks lihtne, oleks sa seda juba ilmselt teinud, aga ei, sa oled nagu
enamik meist. Meile meeldib olla ohver, siis ei pea lillegi liigutama.“
„Kas sa arvad, et mulle meeldib
see tunne mu sees?“
„Jah ja ei. Sulle ta ei meeldi,
aga ta on mugav.“
Lollakas. Mis kuradi unenägu see
on? Täielik pettumus.
„On asju, mida ei saa andeks anda
lihtsalt,“ jätkas Aapo vaidlust. „See oleks nagu alla andmine, nagu oleks okei,
et teised nii tegid.“
„Andestamine pole teistele, see
on sulle.“
„Persse!“
Aapo keeras selja ning võttis uue
sõõmu. Temas keerles nii palju mõtteid, pettumused minevikust. Neljanda klassi
matemaatika naeris ta üle. Ema hüsteeriline nutt kui ta oli otsustanud kodust
jalga lasta. Irvitav boss sealt bensiinijaamast, kelle ta ikka veel koos
bensukaga õhku laseks. Vanaisa norgus pea kui ta keeldus malet õppimast.
Punapea lahkuv siluett. Ta ei tahtnud neid asju mäletada, rääkimata
andestamisest.
Pärast mõningast marineerimist
pööras ta tagasi Matsi poole, kes rahulikult kaugusse vaatas. Nad istusid
vaikides jälgides Rumba ringe läbi õhu lendlemas. „Kuidas?“ ohkas Aapo lõpuks. „Järjepidevusega,“
sõnas Mats vaikselt. „See on nagu muskli kasvatamine. Üleöö see ei teki, tead
ju isegi. Lähed üks päev saali, pumpad, järgmine päev on jõle kehv, aga sa
lähed uuesti, sul on eesmärk ja sa tead, mida sa tahad. Järjekindlus on võti.
Sama on andestamisega. Sa oled valmis proovima ja see on alguseks väga hea ning
nagu trenni tehes, sa iga päev andestad ja andestad. Kuigi sa tunned, et pole
andestanud, lased ikka edasi.“ Aapo noogutas. „Kuni üks hetk taipad, et oledki
andestanud. Vahel on abiks kui tead rohkem teise inimese taustast. Mu isa
näiteks kasvatati karmi käega, ta kasvatas mind karmi käega. Läks aastaid kuni
ma suutsin talle andeks anda ja kui palju kergem on mul nüüd elada.“ Aapo
vaatas Matsi kubistlikkusse näkku ning mõistis, millest too räägib. Miski temas
jõudis ära tundmisele. Mats naeratas, jõi pudeli ühe sõõmuga tühjaks ning
röhitses „Maaats“.
„Minu peatus tuleb nüüd,“ sõnas
ta ning tõusis. „Siin on veel üks nüanss, millest räägib sulle järgmine
inimene, aga minu poolt on šõu läbi.“ Hiiglane pani mantli selga ja andis
Aapole kätt. Aapo tõusis ning surus seda tugevalt vastu. „See on nagu muskli
kasvatamine. Sina, korvpallipoiss, ju tead, et rõngasse läheb see pall siis,
kui oled enne sada korda mööda visanud.“ Mats patsutas Antsu õlga, imeline
masin peatus ning kahemeetrine lehvitas veel kaabuga hüvastijätuks. „Jeah, baby,“ kostus pimedusest.
Uks sulgus. „Ta jätab endast ikka
kustumatu mulje, eks ole?“ küsis Ants oma täpilist lipsu sättides. „Ega sinagi
vähem kustumatu ole,“ sõnas Aapo vastu ning vajus uuesti pingile. Tunne temas
oli raske, kuid vähemalt oli tal nüüd eesmärk, aimata kuidas selleni jõuda.
Ikarus võttis taas hoo sisse kui Aapo mõttesse vajus. Pudel tema käes oli
hoolimata pidevast tühjendamisest püsivalt täis. Korra jooksis Aapo pettumuste
vahelt läbi mõte, et tal ikka veel ei ole vajadust põit tühjendada, kuid eks
pärast surma kaobki see vajadus ära. Antsu koomiline peegeldus roolis vasakule
ja paremale lastes tal rahus oma mõtetega olla.
Teadmata mitu aega hiljem nägi
Aapo bussijuhti end taas sättimas ja tähelepanu otsimas ning andis alla. Ants
tabas tema pilgu, koputas vastu mõõdikut, 80 km/h, ja hüüdis rõõmsal häälel üle
bussi: „Keerasin kõik tuksi ehk andestamine, see teine.“