Neljas

Mõõdiku alusel liikusid nad 100 km/h, Ants oli jõudnud pool õuna ära süüa ning keeras innukalt rooli, kuigi Aapole tundus, et nad sõidavad jätkuvalt otse. Uudishimu temas kasvas. Sõna andestamine polnud talle küll mokka mööda, kuid eelnenud ähvardav kõneviis hoidis teda erksana. Ikarus peatus, aknast ei paistnud peale bussi interjööri midagi. Ants võttis uue sigareti, silus käega üle oma toretseva habeme ning vaatas Aapo poole. „See saab tore olema,“ sõnas ta muheledes ning puhus taas oma ringe. Uks avanes ja Aapo ootas. Kõrvus kõlas veel Amilde soovitus lasta asjadel kulgeda ning ta keha lõtvus. „Sa õpid kiiresti,“ hüüdis Ants ja naeratas. Kedagi ei tulnud. Aapo võttis sõõmu oma imelist nektarit ning vaatas korda-mööda juhti ja ust. Kui ta on surnud, siis võtab see küll terve igaviku. „Aah, peaaegu juba said hakkama,“ noomis Ants tema mõtet kuuldes, „peaaegu!“

Äkitselt astus uksest sisse vähemalt kahemeetrine mees. Tema torso mahtus vaevu ukseavast läbi ning Aapo tundis kuidas buss ühele poole kaldu vajus. Võõra mantel tundus sama suur kui vanaema plüüskardinad, kaabu varjas ta nägu. „Ooh, vanapoiss,“ hüüdis ta ning andis Antsule kätt. Aapo lükkas ennast sirgemaks tundes kuidas ta automaatselt rinna kummi ajas. Võõras oli ähvardavalt suur ning tundus, et see uni hakkab käest ära minema. Antsu naeratus venis kõrvuni kui ta kätt vastu pakkus ning seda pärast korralikku pigistamist masseerima asus. „Istu ja läheme sõidame!“ sõnas ta võõrale tabades Aapo ebakindla pilgu. „Istun jah,“ sõnas võõras kõmiseva häälega ning sammus noormehe kõrvale. „Noh, nolk, tõmba kokkupoole,“ sõnas ta Aapole ja võttis kübara peast. Aapo tundis adrenaliinisööstu oma kehas ja kohe kindlasti ei hakanud ta koomale tõmbama. Kes see jobu selline on ja mida ta tema unes teeb, hullemal juhul tema surmajärgses elus. See nüüd küll mingi paradiis ei ole. Võõras võttis ka mantli seljast paljastades tõe, milleni Aapo koheselt oli jõudnud. See mees oli oma elus päris mitu tonni rauda surunud ja lömastaks ta mõne sekundiga. Ent Aapo rind jäi kummi ning ta võttis võõrast välja tegemata ülbelt sõõmu. Võõras nohistas. „Eriline kukk ikka,“ sõnas ta ja istus Aapo kõrvale. Imeline Ikarus mahutas nad vabalt kõrvuti istuma, kuid õhk oli elektrit täis.

„Võid lõdvaks lasta, meile kummalegi ei ole sinu ebakindlusest põhjustatud tsirkust vaja,“ sõnas võõras ja pakkus kätt. „Mats olen,“ jätkas ta kätt õhus hoides, „ja loodan, et sina ei ole.“ Hetke kõheldes andis Aapo käe ning tõdes kergendunult, et vastane pigistas seda ainult natuke liiga kõvasti. „Aapo olen.“ Noormees vaatas Matsile otsa, kelle tõsine pilk sekundiga leebus ja talle naeratas. Suured pruunid silmad olid lahkust täis ning suur suu komplimenteeris mehe rusikaid näinud nina. Kõigele lisaks oli näol mitu armi. Picasso oleks temast kindlasti palju inspiratsiooni leidnud. „Meeldiv tutvuda ja tegelikult ka, lase lõdvaks,“ sõnad Mats ning võttis istme alt uue pudeli. „Imeline masin,“ sõnas ta korki lahti keerates, tõstis pudeli õhku ning mõlemad võtsid sõõmu. Mats jõi pudeli hetkega tühjaks ja röhatas oma nime manades lõppu sooja naeratuse. Ants naeris, koputas taas mõnele näidikule ning Rumba ringid moodustasid õhus MATS. „Jeah, baby,“ hüüdis kahemeetrine selle kõige peale ning vajus istmele. Pudel oli taas täis.

„Lugu järgmine, Aapo, et mul tuleb sinuga üks väga peen teema läbi närida. Ilma selleta ei saa sa hästi elada.“ Ta vaatas noormehe poole ning naeratas kergelt. „Võid pead liiva alla peita ja seda eirata, aga see on nagu pinnu peest välja tõmbamine. Tegevus ise on räigelt ebameeldiv, aga ainult siis saab hakata haav paranema.“ Aapo tundis, et tal on ebamugav, ning võttis uue sõõmu.

„Sa vist saad aru, millest ma räägin?“

„Mhmh.“

„Ja sa pigem eelistaks sellest mitte rääkida.“

„Mhmh“

„Arvad, et sul on valikut?“

„Mkm.“

Aapo kummis rind vajus kössi ning ta tundis, et kogu see krempel tema sees hakkab taas võimust võtma. See punapea.

„Nii roosamannaliselt kui see ka ei kõlaks, aga sa pead õppima andestama,“ sõnas Mats sundivalt. „Ma tean, et sa ei taha, aga seda on sulle endale vaja. Ruumi on vaja, mõistad. Kui su pea on seda sitta täis, mida sa oled kogunud, siis ei mahu midagi uut ja paremat juurde.“ Aapos tärkas viha. „Aga muidugi tean ma sellest palju,“ jätkas pinginaaber tema mõtteid lugedes. „Mul läks aastaid enne kui ma üldse aru sain, et minus on nii palju viha ja pettumust oma vanemate, naabrite, koolikaaslaste, tüdruksõprade ja isegi valitsuse vastu. Ma olen teinud asju, mille üle ma uhke ei ole, ja mind on motiveerinud see valu mu sees.“

Mats masseeris oma uhkeid rinnalihaseid. Aapo vaatas teda mõeldes, et kas kogu selle lihasmäe all on ruumi veel valule. Tema sees asuvas tühjuses oli valule ruumi piisavalt - kui punapea kolis välja, siis valu kolis sisse ning hakkas iga kuu temalt ressursse nõudma. Enamasti oli valuutaks alkohol. Ta võttis uue sõõmu ning vaatas aknast Antsu rõõmsat peegeldust. Milline tolvan! „Ja siis võttis mind pärast ühte kaklust koju kõmpides üks buss peale, kus mulle räägiti andestamisest,“ sõnas naaber ning võttis Antsu terviseks sõõmu. Bussijuht lehvitas.

„See ei ole lihtne,“ vastas Aapo üleskutsele oma elu muuta.

„Aga ei peagi olema lihtne, kui see oleks lihtne, oleks sa seda juba ilmselt teinud, aga ei, sa oled nagu enamik meist. Meile meeldib olla ohver, siis ei pea lillegi liigutama.“

„Kas sa arvad, et mulle meeldib see tunne mu sees?“  

„Jah ja ei. Sulle ta ei meeldi, aga ta on mugav.“

Lollakas. Mis kuradi unenägu see on? Täielik pettumus.

„On asju, mida ei saa andeks anda lihtsalt,“ jätkas Aapo vaidlust. „See oleks nagu alla andmine, nagu oleks okei, et teised nii tegid.“

„Andestamine pole teistele, see on sulle.“

„Persse!“

Aapo keeras selja ning võttis uue sõõmu. Temas keerles nii palju mõtteid, pettumused minevikust. Neljanda klassi matemaatika naeris ta üle. Ema hüsteeriline nutt kui ta oli otsustanud kodust jalga lasta. Irvitav boss sealt bensiinijaamast, kelle ta ikka veel koos bensukaga õhku laseks. Vanaisa norgus pea kui ta keeldus malet õppimast. Punapea lahkuv siluett. Ta ei tahtnud neid asju mäletada, rääkimata andestamisest.

Pärast mõningast marineerimist pööras ta tagasi Matsi poole, kes rahulikult kaugusse vaatas. Nad istusid vaikides jälgides Rumba ringe läbi õhu lendlemas. „Kuidas?“ ohkas Aapo lõpuks. „Järjepidevusega,“ sõnas Mats vaikselt. „See on nagu muskli kasvatamine. Üleöö see ei teki, tead ju isegi. Lähed üks päev saali, pumpad, järgmine päev on jõle kehv, aga sa lähed uuesti, sul on eesmärk ja sa tead, mida sa tahad. Järjekindlus on võti. Sama on andestamisega. Sa oled valmis proovima ja see on alguseks väga hea ning nagu trenni tehes, sa iga päev andestad ja andestad. Kuigi sa tunned, et pole andestanud, lased ikka edasi.“ Aapo noogutas. „Kuni üks hetk taipad, et oledki andestanud. Vahel on abiks kui tead rohkem teise inimese taustast. Mu isa näiteks kasvatati karmi käega, ta kasvatas mind karmi käega. Läks aastaid kuni ma suutsin talle andeks anda ja kui palju kergem on mul nüüd elada.“ Aapo vaatas Matsi kubistlikkusse näkku ning mõistis, millest too räägib. Miski temas jõudis ära tundmisele. Mats naeratas, jõi pudeli ühe sõõmuga tühjaks ning röhitses „Maaats“.

„Minu peatus tuleb nüüd,“ sõnas ta ning tõusis. „Siin on veel üks nüanss, millest räägib sulle järgmine inimene, aga minu poolt on šõu läbi.“ Hiiglane pani mantli selga ja andis Aapole kätt. Aapo tõusis ning surus seda tugevalt vastu. „See on nagu muskli kasvatamine. Sina, korvpallipoiss, ju tead, et rõngasse läheb see pall siis, kui oled enne sada korda mööda visanud.“ Mats patsutas Antsu õlga, imeline masin peatus ning kahemeetrine lehvitas veel kaabuga hüvastijätuks. „Jeah, baby,“ kostus pimedusest. 

Uks sulgus. „Ta jätab endast ikka kustumatu mulje, eks ole?“ küsis Ants oma täpilist lipsu sättides. „Ega sinagi vähem kustumatu ole,“ sõnas Aapo vastu ning vajus uuesti pingile. Tunne temas oli raske, kuid vähemalt oli tal nüüd eesmärk, aimata kuidas selleni jõuda. Ikarus võttis taas hoo sisse kui Aapo mõttesse vajus. Pudel tema käes oli hoolimata pidevast tühjendamisest püsivalt täis. Korra jooksis Aapo pettumuste vahelt läbi mõte, et tal ikka veel ei ole vajadust põit tühjendada, kuid eks pärast surma kaobki see vajadus ära. Antsu koomiline peegeldus roolis vasakule ja paremale lastes tal rahus oma mõtetega olla.

Teadmata mitu aega hiljem nägi Aapo bussijuhti end taas sättimas ja tähelepanu otsimas ning andis alla. Ants tabas tema pilgu, koputas vastu mõõdikut, 80 km/h, ja hüüdis rõõmsal häälel üle bussi: „Keerasin kõik tuksi ehk andestamine, see teine.“