Esimene

Oli novembrikuu neljanda päeva lõpp. See sügis oli olnud lühike, korraks punaseid ja kollaseid lehti täis, siis kaotasid suure külma tõttu pooled vahtrad oma vammuse ning sealt edasi algas lõputuna kestev pime aeg. Üle päeva sadas vihma ning tuulgi oli pidevalt kurjust täis puhudes vihmapiisku horisontaalselt tehes vihmavarju kasutamise täiesti mõttetuks. Enamasti lendas see idamaade odav ime tagurpidi tootes ebardlikke metallikonstruktsioone ja linna prügikastides võis liiga tihti näha vihmavarjutaolisi täpilisi käkke. 

Aapo kõmpis koju. Oli olnud tavapärane reede õhtu meestega. Paar õlut või olgu, ausalt öeldes, lugemata kogus õlut, sama jutt mis iga reede ning mitte kuhugi viiv filosoofiline diskussioon, kus ükski osapool polnud valmis kedagi ära kuulama, mõistmisest rääkimata. Ta sõbrad olid täiesti normaalsed, ühel isegi juba laps kodus. Aapo vanus tuuritas kolmekümne lähedale ning viimased viis aastat oli ta leiba teeninud turvaspetsialistina suures logistikaettevõttes. See oli töö, mis talle enam midagi ei pakkunud, kuid maksis kinni tema halvad harjumused. Suits ja alkohol ei ole teab mis odav lõbu. Sadu oli just parasjagu lõppenud ning tuul imekombel vaibunud. Lõhnas muda, kõdunevate lehtede ja põlenud rasva järele. Huuled tundusid kuivad ja krobelised kui Aapo suitsu suule tõstis ning tikutopsi järele haaras. Käsi kompas mantlitaskus leides telefoni, rahanutsaka ja paberi, millel täna õhtuse saagi telefoninumber. Tikke polnud. „No, põrgu,“ turtsatas ta ning kompas teist taskut ja tundis voogavat rahu kui sõrmed väikese topsi leidsid. Suitsupahvakas lahustus taeva poole. Aapo võttis paberi, millel ilutsesid väikeselt kritseldatud numbrid, ning vaatas seda pikalt. Ilus punapea, aga ei olnud valmis kaasa tulema. Noor. Rinnakas. Tiba ülekaaluline, hindas ta omaette. Jälle punapea. Ta tundis kuidas kusagil sees üks vana haav ikka veel mädanes. Aapo sülitas suure kaarega tänavale, tõmbas mantlihõlmad koomale ning võttis sammud kodu poole. Tee oli tuttav, ta oleks võinud seda ka silma kinni käia. Tundes, kuidas silmalaud kehas tapatööd tegeva alkoholi tõttu raskemaks muutusid, püüdis ta end järjekindlalt selle haava olemasolu unustama panna. 

Uni ja väsimus kippusid kilomeetri möödudes peale tulema. Samuti oli hakanud taas tibutama. Mees surus kübara tugevamini pähe, sidus salli kinni ning kiirendas sammu. Tunne ei olnud kuigi hea. Elust oli saanud rutiin. Nööriv rattas käimine. Kuigi ta püüdis mitte eriti sellesse süveneda, leidis ta end igal reedel koju kulgedes mõtlemast sellele üüratule tühjusele enda sees. Sinna auku võis lihtsalt ära uppuda. Keegi ei teadnud, et hoolimata oma edukast kestast, tundis ta end väärtusetuna. Ta ise ei tahtnud ka sellest midagi teada, aga see hiilis igal reede õhtul ta kõrvale nagu vari. Taas tundis ta seda agooniat enda sees tärkamas. Aapo seisatas. Puiestee pärnad kõrgusid mustjasse taevasse, tänavalaternate valgussõõrid reetsid tihenevat sadu ning kõik oli hääletu. Mees tundis oma tugevnevaid südametukseid ja kuulis oma enese hingetõmbeid. "Sa oled hale," lausus ta endale. Lihtsalt hale.

Lastes oma õlgadel langeda seadis ta suuna taas kodu poole. Väsimus kõigest ja endast vajus kui kott talle selga ning sammud libastusid muda sees. Niimoodi, mitte kellenagi, kõndis ta kindlalt edasi. Võitluses nähtamatu vaenlasega sõnas ta vaikselt öhe: „Ma enam ei jaksa!“ Äkitselt märkas mees silmanurgast selja tagant lähenevat valgust. Aapo pööras end ringi ning nägi kaugusest lähenemas tulesid. Ta pilgutas segaduses oma silmi arvates, et näeb hallutsinatsioone kui tema kõrval peatus Ikarus 263. Masin ei teinud ühtegi häält, kuid aknad helendasid võimsalt sundides meest silmi kissitama. Bussi lõõtsuks avanes kerge kääksatusega ja valgusvihust kostus sõbralik hääl: „Kas võib küüti pakkuda?“