Kolmas

Aapo arvas ennast kuulmast „Oleviste“ ning ajas silmad pärani. Neetud, nendest akendest ei näinud mitte midagi. Ants oli võtnud riidest taskurätiku, kuivatas sellega oma läikivat kuplit ning köhatas tähelepanu saavutamiseks. „Kas ma näen hea välja?“ küsis ta ning vastust ootamata naeratas rahulolevalt. Noormees ei olnud aru saanud kas nad veel liikusid või mitte, kuid Antsu sättimisest võis eeldada külalisi. „Kui on ilus, palun väga,“ sõnas Aapo omaette, sättis ennast mugavamalt istuma ning võttis korraliku sõõmu imelist nektarit, mis ei lõppenud ega lõppenud. Samuti ei löönud ka pähe. Vapsustav! Suurepärane uni. Lõõtsuks tema nina all kääksatas ning avanes tuues bussi jahedat niisket õhku.

„Kas võib küüti pakkuda?“ hüüdis Ants uksest välja.

Vaikus.

Aapo kujutas ette, et seal seisis samasugune ammuli suuga öine napsutaja, kes ei suuda oma silmi uskuda. „Loll, ära tule,“ mõtiskles ta omaette ning tabas Antsu pilgu. „Kas ta loeb mu mõtteid või?“ arutles noormees ja tundis kerget häbi. Antsu rahuolev noogutus andis mõsta, et just seda ta ka tegi. Kedagi ei tulnud. Uksest voogas sisse jätkuvalt kargust ning Aapo lõdises kergelt. „Kus ta siis on?“ muutus ta kärsituks „tulgu siis ometi sisse.“ Sekund hiljem, justkui olevat tema lahket luba kuuldud, nägi ta sisenemas suure kübaraga matsakat mammit. Tädi maani ulatuv roosa mantel sahises mööda astmeid kui ta sisse ronis. Aapo näole valgus pettumus. „Te teete nalja?“ ohkas ta ning vajus istmele tagasi. „Oi, suurepärane, et sa sattusid mööda sõitma,“ kostus tädi rõõmus hääl üüratult laia kübara alt. Kübaral ilutsesid füüsali- ja viinamarjad ning mõned roosid. Aapo leidis end mõtlemast mida teeb selline tädike keset reede ööd linna peal. Uksed sulgusid ning näidik näitas taas 110 km/h.

„Kas ei ole mitte tore ilm?“ küsis Ants, kes säras nagu diskokuul, külaliselt. „Jah, suurepärane!“ hüüdis tädi jätkuvalt rõõmsa häälega. Aapo istus nördinult ja vaatas seda vanainimeste kokkutulekut. Selle unenäo püänt oli traagiline ja vähemalt 130 aasta vana. Tädi keeras ringi, vaatas bussi ning pöördus uuesti Antsu poole. „Ma tõin sulle õuna,“ sõnas ta rõõmsalt ning kobas oma ruudukujulises käekotis tõmmates välja vähemalt 20 sentimeetrise läbimõõduga punase õuna. Aapo kulmud tõusid. „Oo, sellest jätkub nädalaks,“ hüüdis vanamees üle bussi kaaludes kingitust ühes käes ja teises käes. „1,5 kg puhast armastust,“ lausus tädi uhkelt ning vaatas uuesti bussis ringi. Aapo suunas kontakti vältimiseks pilgu eemale. Mingite mammidega ta jamada ei viitsi, isegi mitte unes, aga see õun, ossa raisk! „Ma siis istun, eks ole,“ sõnas mammi ning patsutas Antsu õlale. Särav Ants noogutas, haaras taskust paki, läitis sigareti põlema ning keskendus roolile. Rumba ringid olid tagasi.

Üüratu kübaraga tädi pööras end ümber ja sammus Aapo istmepaari juurde. Noormees tundis survet. Terve buss oli tühi ja tädi tuli ikka tema juurde. Miskipärast oli seda justkui oodata. „Ma võin eest ära minna,“ sõnas Aapo ja tõstis oma riided kõrvalpingilt ning asus tõusma. „Oh, ei, ma mahun väga hästi sinu kõrvale,“ vastas tädi tegusalt ja juba suruski oma ümara keha pingile. Oli ebamugav. Aapo soovis, et näeks kaaslase nägu selle tohutu piknikukorviga telgi alt, mida tädi peas kandis. „Oi, jah, muidugi,“ sõnas tädi tema mõtteid kuuldes ning võttis kübara graatsiliselt peast paljastades värskelt keeratud lokkidega punased juuksed. Aapo pilk klammerdus. Telgi alt ilmus välja sooja naeratusega vanatädi, kelle heledad silmad talle kuidagi tuttavad tundusid. Mammi naeratas talle rõõmsalt, kortsud tema näol moodustasid sümmeetrilisi kujundeid ning punane huulepulk karjus kõigest üle. Sädelevad kõrvarõngad helkisid tekitades bussiseintele värelevaid valgusekilde. Puhas glamuur Ikarusi bussis. Aapo soovis, et ta nägu ei annaks välja temas tekkinud jahmatust ja imetlust. See karjuv disharmoonia oli kuidagi tuttav. Mammi tegi talle silma ning naeratas jätkuvalt.

„Amilde,“ sõnas ta kergelt ning andis Aapole kätt, kes instinktiivselt sellele kerge suudluse pitseeris. Vanadaam kihistas naerda. „Nagu nooruses,“ sosistas mammi ärevalt ning tema palgele tõusis roosakas pune. Aapo punastas omakorda. See olukord oli totramast totram. „Meeldiv tutvuda, Aapo,“ sõnas tädi ning silus oma mantlit. „Jälle teab mu nime,“ mõtles noormees ning diskuteeris endaga miks ta oma unenäkku sellise naise oli toonud. See oli ju ometigi tema unenägu. Amilde vaatas uuesti noormehe poole ning tema silmadest paistis elatud aastate tarkust ja rahu. Aapo hingas kergendunult.

„Kõik nooremad punapead olid täna õhtul kinni,“ lausus vanadaam selgituseks „niisiis soovisin mina täna sinuga sõita.“

„Mul vedas,“ sõnas noormees irooniliselt vastu.

„Kusjuures, vedas küll,“ lõikas Amilde naeratades tema kommentaarist julmalt läbi. „Ootustega on juba selline lugu, et nad toovad tihti pettumusi kaasa.“ Amilde võttis oma kübaral ilutsevast viinamarjakobrast ühe punase marja ning pistis suhu. „Soovid?“ küsis ta kübarat Aapo poole suunates, kes pearaputusega vastas ning klaasi tõstis. „Vaata, mina kasvatan igasuguseid aiasaadusi. Porgandeid, viinamarju, tomateid. Kurke ja paprikat. Olen alati väga täpselt teadnud, mis seemne ma mulda panen ja millise saagi ma sealt hiljem koristan. See on mulle alati palju rahuldust pakkunud, asjad toimivad täpselt nii nagu mina soovin,“ alustas Amilde oma juttu. Aapot aiandus ei huvitanud, aga daami kohalolek sundis teda džentelmen olema ja ta kuulas huvi teeseldes edasi. Vanadaam jätkas kirglikult: „Vahel aga mängib loodus vingerpussi, kas on siis liiga kuum või liiga märg ning ähvardab minu saaki mõjutada. Ma olen ometigi tulemustega arvestanud, mitu purki ühele lapsele, mitu teisele. See on ju nörritav kui ma ei saa seda, mida tahan.“ Ta võttis uue marja, pistis selle suhu ning mälus aeglaselt mõttesse vajudes. Aapo tundis, et tema unenägu nörritas teda ennast. Ta tahtis kobedamat punapead. „Ja siis ükskord,“ jätkas vanadaam järsku „tõi poeg mulle pakikese seemneid ning ütles, et paneksin kasvama. Muidugi tahtsin ma teada, mis sealt kasvama peaks, aga poiss mul kaval, et mina pangu kasvama ja kui siis ükskord kasvama hakkab, siis näen.“ Ta võttis järgmise marja ning näidik näitas 95 km/h. Antsu Rumba ringid tiirlesid jätkuvalt õhus kui bussijuht heldinult rooli keeras.

Aapo arvas, et ta jääb magama, kuid mammi jätkas. „Panin siis need seemned mulda, kastsin ja ootasin. Oi kui kärsitu ma olin. Mõtlesin, et rumal mutt, laps lollitab mind ja mina iga päev käin vaatamas, et mis sealt küll kasvama hakkab. Muidugi hoolitsesin teiste taimede eest, aga need tundmatud seemned ajasid mind närvi.“ Ta naeris ning pakkus uuesti viinamarju. „Mõistad, ma ei teadnud mida oodata ja see ajas mind närvi. Tahtsin hirmsasti teada mis sealt kasvab. Kuigi kõik teised olid mulle armsad, siis need tundmatud seemned pugesid nii hinge. Küsisin pojalt veel korra, et millega tegu ja ta vastas mulle vaid, et ma oodaku ja et lasku ma asjadel kulgeda nii nagu nad kulgema peavad. Ärgu ma pabistagu, vaid lasku taimedel tulla.“ Järgmine viinamari. „Käisin siis nagu kass ümber palava pudru või siis minu puhul maalapi, aga midagi ei juhtunud. Lõpuks ma lihtsalt läksin kurjaks, karjusin mullakamara peale, et olgu, mina rohkem ei viitsi oodata ja annan alla.“ Ta kihistas naeru. „Paar päeva ei käinud ma vaatamaski, olin nii kuri. Kui siis nädala pärast uudishimu minust taas võitu sai läksin uuesti vaatama ja ennäe, rohelised lehekesed maa seest väljas. Olin nii rõõmus ja elevil, helistasin kohe pojale, et hakkasid kasvama.“ Aapot ennast hakkas ka huvitavama, et mis taimi tädi siis kasvatas, lootes, et see oli kanep. „Läks nädalaid enne kui ma lõpuks taimed ära tundsin, kuid need nädalad olin ma nii hell ja rahulik lastes taimedel rahulikult kasvada. Ma ei teadnud, mida oodata, ja seetõttu lasin neil lihtsalt rahus tulla.“ Ta vaatas Aapole otsa ning naeratas. „Mis need siis olid?“ küsis noormees. „Saialilled,“ naeris tädi „see oranž maalapp oli tolle sügise kõige ilusam aia detail.“ Nii palju siis kanepist. „See ei kehti ainult taimede puhul, Aapo,“ sõnas vanadaam ja võttis uue marja. „See võib kehtida ilma, olukordade ja inimeste puhul,“ sõnas Amilde ning tegi noormehele silma. Aapo naeratas kergelt. „Tihti ei lase me olukorral avaneda lasta, vaid kleebime sellele suure sildi „Ei sobi“ peale ja pahandame oma aja raiskamise pärast. Saialille taim ei saa ega peagi kasvama kiiremini kui talle ette nähtud. Ometi on tema ilu võrratu kui meil jätkub vaid kannatlikkust. See kehtib inimeste puhul ka!“ sõnas vanadaam ning naeratas uuesti. Aapo võttis sõõmu ning mõtles kuidas ta töö juures uue töömehega ei suhelnud, sest too hakkas kohe kokutama, ja see oli ebamugav. Või kuidas ta vihastas kui nende korvpalli võistkonda sõbra õemees lisandus. Too tüüp kartis ise pealeviskeid teha ja rikkus tihti oma lisasöötudega imelisi kombinatsioone. Ajaga tuli tüübile julgust juurde ning nii mõnegi kolmese peale lõi võidutantsu. Noormehele meenus kuidas ta ülikoolis ühte neiusse armus ning kes tema tunnetele vastas sõnadega: „Sul on imelikult karvased kõrvad“. See kõik tuli talle korraga meelde. Rumba ringid tegid lõpmatuse märke ja Aapo lubas endale, et proovib töömehega uuesti rääkida.

Amilde võttis uue marja ja pistis suhu. Kübarale oli jäänud rohetav roots. „Paistab, et otsas,“ sõnas Aapo vanadaamile. „Paistab küll,“ kihistas mammi jälle naerda. Ta surus kübara endale uuesti pähe. „Ootustega on juba kord nii, et nad toovad pettumusi kaasa. Kuid ootamatustega nii, et toovad kobedamagi kui oodata oskasid.“ Ta andis jälle oma käe, Aapo naeratas ning suudles seda uuesti. Amilde kihistas nagu noor tüdruk. „Nagu nooruses!“ Mammi oli oma viinamarjarootsuga nii armas. Puhas glamuur. Ants kustutas uuesti sigareti, tõusis ning aitas vanadaami uksest välja. „Järgmise korrani, poja,“ hüüdis vanadaam veel pimedusest. „Maga hästi, ema,“ hüüdis Ants vastu ning vaatas kaugusse. „Ilus punapea, eks ole?“ vaatas ta Aapo poole, kes talle noogutas. „Imeilus,“ vastas noormees.

Ants ronis tagasi rooli taha, koputas paar korda näidikule ja võttis hiiglasuurest õunast ampsu. „Armastusega tehtud,“ sõnas ta ja uks sulgus taas kääksatusega. Aapo vaatas aknalt Antsu peegeldust ning mõtles kuuldud sõnadele. Esmalt uurib ta ärgates, milline saialill välja näeb, ja siis arutab esmaspäeval uue töömehega korvpalli tulemuste üle, isegi kui ta ennast kordama peab. 

Kui ta muidugi surnud ei ole.

Bussijuhi köhatus tõi ta unelusest välja. Ants vaatas teda peeglist, korrastas lipsu ning hüüdis: „Järgmine peatus: „Mokk maha, töllakas, ehk andestamine.““