Viies

“See teine,” kordas Aapo hääletult enda peas. “Oi, raisk, kas neid andestamisi on mitu?” See mõte ei meeldinud talle, talle ei meeldinud andestamine üldse, aga et sel on veel mitu kategooriat, tundus vastuvõetamatu. Ta tabas endalt Antsu muhedust täis pilgu, pilk, mis oli soe, kuid lõikas otse tema vastupunnimisest läbi. “No, hästi,” sõnas ta hääletult bussijuhile, kes säravalt oma täpilist lipsu kohendas, ja ohkas alistunult häälekalt üle bussi. Ta oli demagoogiaks taas valmis.

Ants avas bussiukse, see kääksatas ning jahe õhk lahvatas ööpimedusest sisse. Aapo pilk liikus uksele. Teades, et niipea sealt keegi sisse ei sammu, rändas pilk edasi armatuurile. Kummalisel kombel vilkus vaid parem suunatuli, kas nad tõesti lõpuks seisid? Aapo nõjatus ettepoole, võttis sõõmu ikka veel põiele mitte mõjuvat nektarit, ja ootas. Antsu särav ja kaval pilk kõditas teda sisemiselt, pisike naeruturtsatus sündis kusagilt sisemusest ning leidis tee ta suuni. Aapo itsitas kergelt kogu selle totruse üle. Ants itsitas vastu. Tema säravad silmad, läikiv peanupp ja justkui erinevatest puzzletükkidest koosnev naeratus mõjus veelgi koomilisemana. Üle bussi voogas avatud uksest sisenevat ööõhku ja kakofoonilise vanamehe ning täiesti segaduses noore mehe naeruturtsatusi. Bussijuht oli naerdes nagu tema armsa bussi mootor, madal ja kõhust sündiv bassi täis naer kõdistas Aapo meeli nii tugevalt, et ta lahvatas valjult naerma. Ammu kasutamata olnud naerukortsud süvenesid pidulikult tema silmade ümber ning kõhtu tekkis kramp. Kordamööda ähkisid ja puhkisid nad Antsuga püüdes naerust kuidagi jagu saada, kuid naer oli võitnud. Pisarad voolasid mööda Aapo põski, ta tegi hääli, mis meenutasid pigem ahvipärdikute koosolekut, kui intelligentset inimest, ja ta vajus kõht kõveras bussiistmele. See oli pehme toetades mõnusalt noormehe väänlemist ja naerupugistamist. Lõpuks ta enam ei jaksanud. Lõdvestumine, helgus, kergus – inimlikkus. Kui maailm taas selgemaks pöördus, märkas ta endal bussijuhi uhkust täis pilku. Tema napakas ja pöörane olek oli teeninud hullu filosoofi suurima kiituse – naeratuse, mis oli nagu pai. Pai, mida ta polnud ammu tundnud ega kogenud.

“Kas vats vabises? Vabises ikka korralikult?” küsis Ants silmi pilgutades. “Oh, mees, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi naersin.” Ta silus oma kõhtu ning sättis end tagasi püstiasendisse. “See on väga hea, siis sa oled valmis.” Aapo itsitas veel kergelt. “Valmis milleks?”

“Minuks,” vastas tuttav hääl ukselt.

Aapo tundis oma kõhus jõnksatust, millel oli tornaadode jõud. Tema šokis silmad liikusid Antsule, kes kergelt naeratas, noogutas ning keeras näo taas sõidusuunda. Bussijuht koputas osutile ja suunatuled vilkusid kordamööda. Aeg oli edasi liikuda. Noormees ei tajunud enam oma naerust väsinud keha, ta silmad liikusid taas näoni, mida ta polnud aastaid näinud. Viimati nägi ta seda nägu kalmistul kirstus haaramas kevade esimesi päikesekiiri. Õigemini, päike silitamas toda nägu, sest see nägu ise ei haaranud enam midagi.

“Ma olengi surnud,” sosistas Aapo jahmunult. Nägu naeratas kergelt.

“Ei ole, poeg, ei ole!”

Ülestõusnu sammus astmetest üles ning pani käe bussjuhi õlale saades vastuseks lugupidava noogutuse. “Ilus õun!” sõnas saabunud kummitus nagu polekski surnud, vaid tavaline mees tavalises bussis tavalise 20 cm diameetriga õunaga. Tavaline polnud tol õhtul siiski plaanis. Aapo hingamine muutus pinnapealseks, tema mõistus ei suutnud enam olevikku seedida, vaid tohutu igatsus, mida ta enese sees sügaval kambris kinni oli hoidnud, röökis ta sees nii elusalt. Nii valusalt. Nii valjult. Isa sammus temani. Pudel ta käest oli kukkunud kes teab kuhu, ta käed vajusid istmele ning suu ja silmad oli nii avali, kui füüsiliselt andis. 

“Tere!”

“Sul on nii elavad silmad!” sosistas Aapo vabiseva häälega, kambriuks ei pidanud enam survele vastu. Saabunu võttis kübara, millel helkis kuldne "Z", peast, mantli seljast, mis ei olnud üldse märjad, aga eks surnutel olegi omad eelised, ning istus noormehe kõrvale. Uks murdus. Aapo vajus ulgudes oma isa käte vahele, ta katsus tema käsi ja nägu mõistmata, kuidas too mees sai füüsiliselt tajutav olla. Ta ajas segast rääkides jumalast ja igatsusest ja valust ja emast. Ta ei uskunud ju jumalat, aga kurat võtaks, siinsamas, tema unenäos, halvemal juhul hauataguses elus, oli lihast ja luust või kes teab millest keegi, keda ta nii tohutult oli igatsenud. Ta sosistas ja röökis, pisarad, tatt ja igatsus voolasid temast välja. Eriti ninast. Pärast Oscari väärilist, Antsu auhinna sai ta küll, dramaatilist etteastet väsis ta lõpuks lõplikult. Isa paitas ta pead ja Aapo rahunes maha. 

“Täitsa perses, paps, ma olen surnud!” Isa naeratas. Nii elusalt, et polnud surnuna just eriti usutav.

“Ei ole. See buss siin on segu alkoholist, ületöötamisest, magamatusest ja vaimsest väsimusest.”

“Ma olen segane?”

Isa naeratas uuesti.

“Seda ka ei ole. Sa oled segaduses, mitte segane. Sa palusid abi ja sinu abi on siin,” sõnas ta rahulikult suunates peaga Antsu suunas, kelle Rumbatoobist “SOS” väljus, kuid kuna essisid ja oosid oli tekkinud ennegi, siis hõljusid bussijuhi pea kohal sõnad “SOSS OSS SOOS”, milleni kerkis värske “SOS”. Abi oli tõesti kohal.

“See, et ma surnuid näen, ei tundu just erilise abina,” sõnas Aapo end püsti lükates. “See tundub just rohkem kinnitusena, et nüüd ongi kõik.”

“Ma ei ole just suvaline surnu,” sõnas isa ja kohendas oma helehalli lipsu.
“Sorri, paps, aga surnud oled sa ikka!”

“See, et mul pole füüsilist keha, ei tähenda, et ma surnud oleks,” jätkas isa naeratades. “Surm pole päris see, mis inimesed arvavad.” Aapo ohkas. Kõik oli loogikavastane ja kõigile meeldis hirmsasti filosofeerida. Hoolimata selles, et Ants ei teadnud loogikast midagi ega näinud ka sedamoodi välja, siis oli ta vähemalt elus. Või kas ikka oli? Aapo hindas olukorda. Ta sõidab Ikarusi ja kahe surnuga mööda öist linna ringi, olemata kindel, kas buss üldse liigub ja kas ta ise ei ole kolmas surnu. Mitte just kõige igavam viis reede õhtu veetmiseks.

“Poeg,” katkestas isa hääl ta morbiidset, kuid värvikat mõttelõnga, “sul on vaja endale andeks anda.” Aapo raputas pead. Teistele veel, aga endale mitte kunagi. “Jah, poeg, just endale.” Surnutel on vastik komme mõtteid lugeda arutles noormees omakeskis.

“Sul tuleb andeks anda, et sa ei suutnud mind päästa. Ja sul tuleb andeks anda, et sa ei osanud Punapead paremini armastada.”

“EI!” karjatas Aapo äkitselt.

Ants võpatas, “SOSS OSS” hajus laiali ning kiirus oli 110 km/h. “Mitte kunagi,” sõnas ta vaikselt vaikusesse. Süütunne, Punapea ja isa haiglavoodi tiirlesid nagu karussell ta sees.

“Esmalt said sa minult karvased kõrvad, nüüd saad oskuse andestada,” sõnas isa tungivalt, embas Aapot, kes tundis kuidas temasse voogas soojust ja mõistmist, et nii temal, isal kui ka Punapeal on oma rada käia ning vajadus end teiste radade aukude eest karistada haihtus nagu “SOSS OSS”. Hinge sündis rahu. Surnud isa elavad silmad vaatasid uhkuse ja rõõmuga talle otsa. “Suurepärane, poeg, suurepärane! Ma olen su üle uhke ja olen alati olnud!” Isa vaatas bussijuhi poole, kes noogutas, ja suunatuli vilkus taas ainult paremale. Aapo naeratas kergelt, õllepudel oli äkitselt taas ta nina ees.

“Pea meeles, poeg, ma olen sulle alati olemas!” Z nagu zombi pani mantli selga, kübara pähe ja embas veelkord Aapot. Noormees vajus istmele tagasi hinges uus tunne nimega “leppimine” ja vaatas, kuidas tema isa, vahet siis pole millises eksistentsiaalses vormis, Antsu õlale patsutas ning õuna kiitis. Aapo südames oli ta alati elus. Uks kääksatas, isa lehvitas ja igatsus astus koos temaga pimedusse.

Näidik tiirles vastupäeva, tegi pausi ning tiirles päripäeva jäädes 90 km/h seisma. Ants võttis mahlakaid õunaampse nii, et vedelik mööda ta habet alla voolas ning keeras ümisedes rooli ikka järsult paremale ja vasakule. Aapo vaatas aknalt tema peegeldust. Kõik eelnev oli mõistusevastane, seetõttu oli mõistus alla andnud, endale sildi “Suletud” külge riputanud ja mõtetel polnud kuhugi tulla. Ta lihtsalt oli – andestanud andestatu. Antsu värvikas siluett väänles vetruval juhiistmel ning Aapo tajus endal pilku. Kas tõesti midagi veel? Kas annab veel vingemalt? Antsu naeratus andis mõista, et annab. Surnud isa oli käkitegu! Aeg oli taas luua. Kibelev bussijuht sundis noormehe pilgu temale suunama, millele Ants koheselt reageeris. Ta köhis hääle puhtamaks, võttis bussiistme alt kausi, millel oli kirjas “rohkem kui tuhat sõna” ja millest paistsid valged kommid, asetas selle armatuuri peale ning naeratas rõõmsalt ainukesele mõtteta reisijale.

“Daamid ja härrad, või noh...eem, Härra! Järgmine peatus “kui sõnas kõõm asendada kõhh erriga, saab tulemuseks rõõm!”

Neljas

Mõõdiku alusel liikusid nad 100 km/h, Ants oli jõudnud pool õuna ära süüa ning keeras innukalt rooli, kuigi Aapole tundus, et nad sõidavad jätkuvalt otse. Uudishimu temas kasvas. Sõna andestamine polnud talle küll mokka mööda, kuid eelnenud ähvardav kõneviis hoidis teda erksana. Ikarus peatus, aknast ei paistnud peale bussi interjööri midagi. Ants võttis uue sigareti, silus käega üle oma toretseva habeme ning vaatas Aapo poole. „See saab tore olema,“ sõnas ta muheledes ning puhus taas oma ringe. Uks avanes ja Aapo ootas. Kõrvus kõlas veel Amilde soovitus lasta asjadel kulgeda ning ta keha lõtvus. „Sa õpid kiiresti,“ hüüdis Ants ja naeratas. Kedagi ei tulnud. Aapo võttis sõõmu oma imelist nektarit ning vaatas korda-mööda juhti ja ust. Kui ta on surnud, siis võtab see küll terve igaviku. „Aah, peaaegu juba said hakkama,“ noomis Ants tema mõtet kuuldes, „peaaegu!“

Äkitselt astus uksest sisse vähemalt kahemeetrine mees. Tema torso mahtus vaevu ukseavast läbi ning Aapo tundis kuidas buss ühele poole kaldu vajus. Võõra mantel tundus sama suur kui vanaema plüüskardinad, kaabu varjas ta nägu. „Ooh, vanapoiss,“ hüüdis ta ning andis Antsule kätt. Aapo lükkas ennast sirgemaks tundes kuidas ta automaatselt rinna kummi ajas. Võõras oli ähvardavalt suur ning tundus, et see uni hakkab käest ära minema. Antsu naeratus venis kõrvuni kui ta kätt vastu pakkus ning seda pärast korralikku pigistamist masseerima asus. „Istu ja läheme sõidame!“ sõnas ta võõrale tabades Aapo ebakindla pilgu. „Istun jah,“ sõnas võõras kõmiseva häälega ning sammus noormehe kõrvale. „Noh, nolk, tõmba kokkupoole,“ sõnas ta Aapole ja võttis kübara peast. Aapo tundis adrenaliinisööstu oma kehas ja kohe kindlasti ei hakanud ta koomale tõmbama. Kes see jobu selline on ja mida ta tema unes teeb, hullemal juhul tema surmajärgses elus. See nüüd küll mingi paradiis ei ole. Võõras võttis ka mantli seljast paljastades tõe, milleni Aapo koheselt oli jõudnud. See mees oli oma elus päris mitu tonni rauda surunud ja lömastaks ta mõne sekundiga. Ent Aapo rind jäi kummi ning ta võttis võõrast välja tegemata ülbelt sõõmu. Võõras nohistas. „Eriline kukk ikka,“ sõnas ta ja istus Aapo kõrvale. Imeline Ikarus mahutas nad vabalt kõrvuti istuma, kuid õhk oli elektrit täis.

„Võid lõdvaks lasta, meile kummalegi ei ole sinu ebakindlusest põhjustatud tsirkust vaja,“ sõnas võõras ja pakkus kätt. „Mats olen,“ jätkas ta kätt õhus hoides, „ja loodan, et sina ei ole.“ Hetke kõheldes andis Aapo käe ning tõdes kergendunult, et vastane pigistas seda ainult natuke liiga kõvasti. „Aapo olen.“ Noormees vaatas Matsile otsa, kelle tõsine pilk sekundiga leebus ja talle naeratas. Suured pruunid silmad olid lahkust täis ning suur suu komplimenteeris mehe rusikaid näinud nina. Kõigele lisaks oli näol mitu armi. Picasso oleks temast kindlasti palju inspiratsiooni leidnud. „Meeldiv tutvuda ja tegelikult ka, lase lõdvaks,“ sõnad Mats ning võttis istme alt uue pudeli. „Imeline masin,“ sõnas ta korki lahti keerates, tõstis pudeli õhku ning mõlemad võtsid sõõmu. Mats jõi pudeli hetkega tühjaks ja röhatas oma nime manades lõppu sooja naeratuse. Ants naeris, koputas taas mõnele näidikule ning Rumba ringid moodustasid õhus MATS. „Jeah, baby,“ hüüdis kahemeetrine selle kõige peale ning vajus istmele. Pudel oli taas täis.

„Lugu järgmine, Aapo, et mul tuleb sinuga üks väga peen teema läbi närida. Ilma selleta ei saa sa hästi elada.“ Ta vaatas noormehe poole ning naeratas kergelt. „Võid pead liiva alla peita ja seda eirata, aga see on nagu pinnu peest välja tõmbamine. Tegevus ise on räigelt ebameeldiv, aga ainult siis saab hakata haav paranema.“ Aapo tundis, et tal on ebamugav, ning võttis uue sõõmu.

„Sa vist saad aru, millest ma räägin?“

„Mhmh.“

„Ja sa pigem eelistaks sellest mitte rääkida.“

„Mhmh“

„Arvad, et sul on valikut?“

„Mkm.“

Aapo kummis rind vajus kössi ning ta tundis, et kogu see krempel tema sees hakkab taas võimust võtma. See punapea.

„Nii roosamannaliselt kui see ka ei kõlaks, aga sa pead õppima andestama,“ sõnas Mats sundivalt. „Ma tean, et sa ei taha, aga seda on sulle endale vaja. Ruumi on vaja, mõistad. Kui su pea on seda sitta täis, mida sa oled kogunud, siis ei mahu midagi uut ja paremat juurde.“ Aapos tärkas viha. „Aga muidugi tean ma sellest palju,“ jätkas pinginaaber tema mõtteid lugedes. „Mul läks aastaid enne kui ma üldse aru sain, et minus on nii palju viha ja pettumust oma vanemate, naabrite, koolikaaslaste, tüdruksõprade ja isegi valitsuse vastu. Ma olen teinud asju, mille üle ma uhke ei ole, ja mind on motiveerinud see valu mu sees.“

Mats masseeris oma uhkeid rinnalihaseid. Aapo vaatas teda mõeldes, et kas kogu selle lihasmäe all on ruumi veel valule. Tema sees asuvas tühjuses oli valule ruumi piisavalt - kui punapea kolis välja, siis valu kolis sisse ning hakkas iga kuu temalt ressursse nõudma. Enamasti oli valuutaks alkohol. Ta võttis uue sõõmu ning vaatas aknast Antsu rõõmsat peegeldust. Milline tolvan! „Ja siis võttis mind pärast ühte kaklust koju kõmpides üks buss peale, kus mulle räägiti andestamisest,“ sõnas naaber ning võttis Antsu terviseks sõõmu. Bussijuht lehvitas.

„See ei ole lihtne,“ vastas Aapo üleskutsele oma elu muuta.

„Aga ei peagi olema lihtne, kui see oleks lihtne, oleks sa seda juba ilmselt teinud, aga ei, sa oled nagu enamik meist. Meile meeldib olla ohver, siis ei pea lillegi liigutama.“

„Kas sa arvad, et mulle meeldib see tunne mu sees?“  

„Jah ja ei. Sulle ta ei meeldi, aga ta on mugav.“

Lollakas. Mis kuradi unenägu see on? Täielik pettumus.

„On asju, mida ei saa andeks anda lihtsalt,“ jätkas Aapo vaidlust. „See oleks nagu alla andmine, nagu oleks okei, et teised nii tegid.“

„Andestamine pole teistele, see on sulle.“

„Persse!“

Aapo keeras selja ning võttis uue sõõmu. Temas keerles nii palju mõtteid, pettumused minevikust. Neljanda klassi matemaatika naeris ta üle. Ema hüsteeriline nutt kui ta oli otsustanud kodust jalga lasta. Irvitav boss sealt bensiinijaamast, kelle ta ikka veel koos bensukaga õhku laseks. Vanaisa norgus pea kui ta keeldus malet õppimast. Punapea lahkuv siluett. Ta ei tahtnud neid asju mäletada, rääkimata andestamisest.

Pärast mõningast marineerimist pööras ta tagasi Matsi poole, kes rahulikult kaugusse vaatas. Nad istusid vaikides jälgides Rumba ringe läbi õhu lendlemas. „Kuidas?“ ohkas Aapo lõpuks. „Järjepidevusega,“ sõnas Mats vaikselt. „See on nagu muskli kasvatamine. Üleöö see ei teki, tead ju isegi. Lähed üks päev saali, pumpad, järgmine päev on jõle kehv, aga sa lähed uuesti, sul on eesmärk ja sa tead, mida sa tahad. Järjekindlus on võti. Sama on andestamisega. Sa oled valmis proovima ja see on alguseks väga hea ning nagu trenni tehes, sa iga päev andestad ja andestad. Kuigi sa tunned, et pole andestanud, lased ikka edasi.“ Aapo noogutas. „Kuni üks hetk taipad, et oledki andestanud. Vahel on abiks kui tead rohkem teise inimese taustast. Mu isa näiteks kasvatati karmi käega, ta kasvatas mind karmi käega. Läks aastaid kuni ma suutsin talle andeks anda ja kui palju kergem on mul nüüd elada.“ Aapo vaatas Matsi kubistlikkusse näkku ning mõistis, millest too räägib. Miski temas jõudis ära tundmisele. Mats naeratas, jõi pudeli ühe sõõmuga tühjaks ning röhitses „Maaats“.

„Minu peatus tuleb nüüd,“ sõnas ta ning tõusis. „Siin on veel üks nüanss, millest räägib sulle järgmine inimene, aga minu poolt on šõu läbi.“ Hiiglane pani mantli selga ja andis Aapole kätt. Aapo tõusis ning surus seda tugevalt vastu. „See on nagu muskli kasvatamine. Sina, korvpallipoiss, ju tead, et rõngasse läheb see pall siis, kui oled enne sada korda mööda visanud.“ Mats patsutas Antsu õlga, imeline masin peatus ning kahemeetrine lehvitas veel kaabuga hüvastijätuks. „Jeah, baby,“ kostus pimedusest. 

Uks sulgus. „Ta jätab endast ikka kustumatu mulje, eks ole?“ küsis Ants oma täpilist lipsu sättides. „Ega sinagi vähem kustumatu ole,“ sõnas Aapo vastu ning vajus uuesti pingile. Tunne temas oli raske, kuid vähemalt oli tal nüüd eesmärk, aimata kuidas selleni jõuda. Ikarus võttis taas hoo sisse kui Aapo mõttesse vajus. Pudel tema käes oli hoolimata pidevast tühjendamisest püsivalt täis. Korra jooksis Aapo pettumuste vahelt läbi mõte, et tal ikka veel ei ole vajadust põit tühjendada, kuid eks pärast surma kaobki see vajadus ära. Antsu koomiline peegeldus roolis vasakule ja paremale lastes tal rahus oma mõtetega olla.

Teadmata mitu aega hiljem nägi Aapo bussijuhti end taas sättimas ja tähelepanu otsimas ning andis alla. Ants tabas tema pilgu, koputas vastu mõõdikut, 80 km/h, ja hüüdis rõõmsal häälel üle bussi: „Keerasin kõik tuksi ehk andestamine, see teine.“

Kolmas

Aapo arvas ennast kuulmast „Oleviste“ ning ajas silmad pärani. Neetud, nendest akendest ei näinud mitte midagi. Ants oli võtnud riidest taskurätiku, kuivatas sellega oma läikivat kuplit ning köhatas tähelepanu saavutamiseks. „Kas ma näen hea välja?“ küsis ta ning vastust ootamata naeratas rahulolevalt. Noormees ei olnud aru saanud kas nad veel liikusid või mitte, kuid Antsu sättimisest võis eeldada külalisi. „Kui on ilus, palun väga,“ sõnas Aapo omaette, sättis ennast mugavamalt istuma ning võttis korraliku sõõmu imelist nektarit, mis ei lõppenud ega lõppenud. Samuti ei löönud ka pähe. Vapsustav! Suurepärane uni. Lõõtsuks tema nina all kääksatas ning avanes tuues bussi jahedat niisket õhku.

„Kas võib küüti pakkuda?“ hüüdis Ants uksest välja.

Vaikus.

Aapo kujutas ette, et seal seisis samasugune ammuli suuga öine napsutaja, kes ei suuda oma silmi uskuda. „Loll, ära tule,“ mõtiskles ta omaette ning tabas Antsu pilgu. „Kas ta loeb mu mõtteid või?“ arutles noormees ja tundis kerget häbi. Antsu rahuolev noogutus andis mõsta, et just seda ta ka tegi. Kedagi ei tulnud. Uksest voogas sisse jätkuvalt kargust ning Aapo lõdises kergelt. „Kus ta siis on?“ muutus ta kärsituks „tulgu siis ometi sisse.“ Sekund hiljem, justkui olevat tema lahket luba kuuldud, nägi ta sisenemas suure kübaraga matsakat mammit. Tädi maani ulatuv roosa mantel sahises mööda astmeid kui ta sisse ronis. Aapo näole valgus pettumus. „Te teete nalja?“ ohkas ta ning vajus istmele tagasi. „Oi, suurepärane, et sa sattusid mööda sõitma,“ kostus tädi rõõmus hääl üüratult laia kübara alt. Kübaral ilutsesid füüsali- ja viinamarjad ning mõned roosid. Aapo leidis end mõtlemast mida teeb selline tädike keset reede ööd linna peal. Uksed sulgusid ning näidik näitas taas 110 km/h.

„Kas ei ole mitte tore ilm?“ küsis Ants, kes säras nagu diskokuul, külaliselt. „Jah, suurepärane!“ hüüdis tädi jätkuvalt rõõmsa häälega. Aapo istus nördinult ja vaatas seda vanainimeste kokkutulekut. Selle unenäo püänt oli traagiline ja vähemalt 130 aasta vana. Tädi keeras ringi, vaatas bussi ning pöördus uuesti Antsu poole. „Ma tõin sulle õuna,“ sõnas ta rõõmsalt ning kobas oma ruudukujulises käekotis tõmmates välja vähemalt 20 sentimeetrise läbimõõduga punase õuna. Aapo kulmud tõusid. „Oo, sellest jätkub nädalaks,“ hüüdis vanamees üle bussi kaaludes kingitust ühes käes ja teises käes. „1,5 kg puhast armastust,“ lausus tädi uhkelt ning vaatas uuesti bussis ringi. Aapo suunas kontakti vältimiseks pilgu eemale. Mingite mammidega ta jamada ei viitsi, isegi mitte unes, aga see õun, ossa raisk! „Ma siis istun, eks ole,“ sõnas mammi ning patsutas Antsu õlale. Särav Ants noogutas, haaras taskust paki, läitis sigareti põlema ning keskendus roolile. Rumba ringid olid tagasi.

Üüratu kübaraga tädi pööras end ümber ja sammus Aapo istmepaari juurde. Noormees tundis survet. Terve buss oli tühi ja tädi tuli ikka tema juurde. Miskipärast oli seda justkui oodata. „Ma võin eest ära minna,“ sõnas Aapo ja tõstis oma riided kõrvalpingilt ning asus tõusma. „Oh, ei, ma mahun väga hästi sinu kõrvale,“ vastas tädi tegusalt ja juba suruski oma ümara keha pingile. Oli ebamugav. Aapo soovis, et näeks kaaslase nägu selle tohutu piknikukorviga telgi alt, mida tädi peas kandis. „Oi, jah, muidugi,“ sõnas tädi tema mõtteid kuuldes ning võttis kübara graatsiliselt peast paljastades värskelt keeratud lokkidega punased juuksed. Aapo pilk klammerdus. Telgi alt ilmus välja sooja naeratusega vanatädi, kelle heledad silmad talle kuidagi tuttavad tundusid. Mammi naeratas talle rõõmsalt, kortsud tema näol moodustasid sümmeetrilisi kujundeid ning punane huulepulk karjus kõigest üle. Sädelevad kõrvarõngad helkisid tekitades bussiseintele värelevaid valgusekilde. Puhas glamuur Ikarusi bussis. Aapo soovis, et ta nägu ei annaks välja temas tekkinud jahmatust ja imetlust. See karjuv disharmoonia oli kuidagi tuttav. Mammi tegi talle silma ning naeratas jätkuvalt.

„Amilde,“ sõnas ta kergelt ning andis Aapole kätt, kes instinktiivselt sellele kerge suudluse pitseeris. Vanadaam kihistas naerda. „Nagu nooruses,“ sosistas mammi ärevalt ning tema palgele tõusis roosakas pune. Aapo punastas omakorda. See olukord oli totramast totram. „Meeldiv tutvuda, Aapo,“ sõnas tädi ning silus oma mantlit. „Jälle teab mu nime,“ mõtles noormees ning diskuteeris endaga miks ta oma unenäkku sellise naise oli toonud. See oli ju ometigi tema unenägu. Amilde vaatas uuesti noormehe poole ning tema silmadest paistis elatud aastate tarkust ja rahu. Aapo hingas kergendunult.

„Kõik nooremad punapead olid täna õhtul kinni,“ lausus vanadaam selgituseks „niisiis soovisin mina täna sinuga sõita.“

„Mul vedas,“ sõnas noormees irooniliselt vastu.

„Kusjuures, vedas küll,“ lõikas Amilde naeratades tema kommentaarist julmalt läbi. „Ootustega on juba selline lugu, et nad toovad tihti pettumusi kaasa.“ Amilde võttis oma kübaral ilutsevast viinamarjakobrast ühe punase marja ning pistis suhu. „Soovid?“ küsis ta kübarat Aapo poole suunates, kes pearaputusega vastas ning klaasi tõstis. „Vaata, mina kasvatan igasuguseid aiasaadusi. Porgandeid, viinamarju, tomateid. Kurke ja paprikat. Olen alati väga täpselt teadnud, mis seemne ma mulda panen ja millise saagi ma sealt hiljem koristan. See on mulle alati palju rahuldust pakkunud, asjad toimivad täpselt nii nagu mina soovin,“ alustas Amilde oma juttu. Aapot aiandus ei huvitanud, aga daami kohalolek sundis teda džentelmen olema ja ta kuulas huvi teeseldes edasi. Vanadaam jätkas kirglikult: „Vahel aga mängib loodus vingerpussi, kas on siis liiga kuum või liiga märg ning ähvardab minu saaki mõjutada. Ma olen ometigi tulemustega arvestanud, mitu purki ühele lapsele, mitu teisele. See on ju nörritav kui ma ei saa seda, mida tahan.“ Ta võttis uue marja, pistis selle suhu ning mälus aeglaselt mõttesse vajudes. Aapo tundis, et tema unenägu nörritas teda ennast. Ta tahtis kobedamat punapead. „Ja siis ükskord,“ jätkas vanadaam järsku „tõi poeg mulle pakikese seemneid ning ütles, et paneksin kasvama. Muidugi tahtsin ma teada, mis sealt kasvama peaks, aga poiss mul kaval, et mina pangu kasvama ja kui siis ükskord kasvama hakkab, siis näen.“ Ta võttis järgmise marja ning näidik näitas 95 km/h. Antsu Rumba ringid tiirlesid jätkuvalt õhus kui bussijuht heldinult rooli keeras.

Aapo arvas, et ta jääb magama, kuid mammi jätkas. „Panin siis need seemned mulda, kastsin ja ootasin. Oi kui kärsitu ma olin. Mõtlesin, et rumal mutt, laps lollitab mind ja mina iga päev käin vaatamas, et mis sealt küll kasvama hakkab. Muidugi hoolitsesin teiste taimede eest, aga need tundmatud seemned ajasid mind närvi.“ Ta naeris ning pakkus uuesti viinamarju. „Mõistad, ma ei teadnud mida oodata ja see ajas mind närvi. Tahtsin hirmsasti teada mis sealt kasvab. Kuigi kõik teised olid mulle armsad, siis need tundmatud seemned pugesid nii hinge. Küsisin pojalt veel korra, et millega tegu ja ta vastas mulle vaid, et ma oodaku ja et lasku ma asjadel kulgeda nii nagu nad kulgema peavad. Ärgu ma pabistagu, vaid lasku taimedel tulla.“ Järgmine viinamari. „Käisin siis nagu kass ümber palava pudru või siis minu puhul maalapi, aga midagi ei juhtunud. Lõpuks ma lihtsalt läksin kurjaks, karjusin mullakamara peale, et olgu, mina rohkem ei viitsi oodata ja annan alla.“ Ta kihistas naeru. „Paar päeva ei käinud ma vaatamaski, olin nii kuri. Kui siis nädala pärast uudishimu minust taas võitu sai läksin uuesti vaatama ja ennäe, rohelised lehekesed maa seest väljas. Olin nii rõõmus ja elevil, helistasin kohe pojale, et hakkasid kasvama.“ Aapot ennast hakkas ka huvitavama, et mis taimi tädi siis kasvatas, lootes, et see oli kanep. „Läks nädalaid enne kui ma lõpuks taimed ära tundsin, kuid need nädalad olin ma nii hell ja rahulik lastes taimedel rahulikult kasvada. Ma ei teadnud, mida oodata, ja seetõttu lasin neil lihtsalt rahus tulla.“ Ta vaatas Aapole otsa ning naeratas. „Mis need siis olid?“ küsis noormees. „Saialilled,“ naeris tädi „see oranž maalapp oli tolle sügise kõige ilusam aia detail.“ Nii palju siis kanepist. „See ei kehti ainult taimede puhul, Aapo,“ sõnas vanadaam ja võttis uue marja. „See võib kehtida ilma, olukordade ja inimeste puhul,“ sõnas Amilde ning tegi noormehele silma. Aapo naeratas kergelt. „Tihti ei lase me olukorral avaneda lasta, vaid kleebime sellele suure sildi „Ei sobi“ peale ja pahandame oma aja raiskamise pärast. Saialille taim ei saa ega peagi kasvama kiiremini kui talle ette nähtud. Ometi on tema ilu võrratu kui meil jätkub vaid kannatlikkust. See kehtib inimeste puhul ka!“ sõnas vanadaam ning naeratas uuesti. Aapo võttis sõõmu ning mõtles kuidas ta töö juures uue töömehega ei suhelnud, sest too hakkas kohe kokutama, ja see oli ebamugav. Või kuidas ta vihastas kui nende korvpalli võistkonda sõbra õemees lisandus. Too tüüp kartis ise pealeviskeid teha ja rikkus tihti oma lisasöötudega imelisi kombinatsioone. Ajaga tuli tüübile julgust juurde ning nii mõnegi kolmese peale lõi võidutantsu. Noormehele meenus kuidas ta ülikoolis ühte neiusse armus ning kes tema tunnetele vastas sõnadega: „Sul on imelikult karvased kõrvad“. See kõik tuli talle korraga meelde. Rumba ringid tegid lõpmatuse märke ja Aapo lubas endale, et proovib töömehega uuesti rääkida.

Amilde võttis uue marja ja pistis suhu. Kübarale oli jäänud rohetav roots. „Paistab, et otsas,“ sõnas Aapo vanadaamile. „Paistab küll,“ kihistas mammi jälle naerda. Ta surus kübara endale uuesti pähe. „Ootustega on juba kord nii, et nad toovad pettumusi kaasa. Kuid ootamatustega nii, et toovad kobedamagi kui oodata oskasid.“ Ta andis jälle oma käe, Aapo naeratas ning suudles seda uuesti. Amilde kihistas nagu noor tüdruk. „Nagu nooruses!“ Mammi oli oma viinamarjarootsuga nii armas. Puhas glamuur. Ants kustutas uuesti sigareti, tõusis ning aitas vanadaami uksest välja. „Järgmise korrani, poja,“ hüüdis vanadaam veel pimedusest. „Maga hästi, ema,“ hüüdis Ants vastu ning vaatas kaugusse. „Ilus punapea, eks ole?“ vaatas ta Aapo poole, kes talle noogutas. „Imeilus,“ vastas noormees.

Ants ronis tagasi rooli taha, koputas paar korda näidikule ja võttis hiiglasuurest õunast ampsu. „Armastusega tehtud,“ sõnas ta ja uks sulgus taas kääksatusega. Aapo vaatas aknalt Antsu peegeldust ning mõtles kuuldud sõnadele. Esmalt uurib ta ärgates, milline saialill välja näeb, ja siis arutab esmaspäeval uue töömehega korvpalli tulemuste üle, isegi kui ta ennast kordama peab. 

Kui ta muidugi surnud ei ole.

Bussijuhi köhatus tõi ta unelusest välja. Ants vaatas teda peeglist, korrastas lipsu ning hüüdis: „Järgmine peatus: „Mokk maha, töllakas, ehk andestamine.““

Teine

Aapo loogika kahtles sügavalt. Ere valgus segas teda otsustamast, hirm segunes adrenaliinitulvaga, mis kogu tema keha haaras, ja vihmast märg mantel kaalus seljas järjest rohkem. Äkitselt tundis ta ennast nii elus olevat. Pärast paari sügavat hingetõmmet oma mehelikkuse kogumiseks astus ta sellesse Ungari monstrumisse, mis tuli ei tea kust ja liikus ei tea kuhu. Uksed sulgusid uuesti kääksatusega, Aapo hoidis instinktiivselt lähimast postist kinni kuni silmad valgusega harjusid. Pilt selgines. Talle vaatas otsa pontsakas ruuduliste kollaste pükste ja triibulise sinise särgiga umbes 60-aastane mees. Kuigi ta pea läikis nagu sile järvejää täiskuu paistel kaunistas meest must tihe habe, heledad silmad helkisid liiga säravalt ning ta naeratas paljastades hambad, mis risti-rästi tema suus justkui võideldes oma koha olid leidnud. Aapo mõistus lülitus välja. Sellist totrust polnud ta ammu näinud. Mees hoidis paksude sõrmedega hellitavalt kulunud roolist ning vaatas jätkuvalt Aapo poole. Noormehel kulus tükk aega, enne kui ta suutis pöörata pilku kakofoonialt, mida vanamees esitas, ja lasi silmadega üle bussi armatuurlaua. Näidikud pöörlesid üks ühtepidi ja järgmine vastupidi, suunatule nooled vilkusid kordamööda ning kojamehed liikusid harmooniata edasi-tagasi. „Mida põrgut?!“ mõtles noormees.

„Ilus, eks ole?“ lausus äkitselt vanamees hella sügava häälega. „Töötab laitmatult,“ jätkas ta rooli silitades, koputas paar korda lähimale näidikule, mis näitas nende kiiruseks 110 km/h. Nad polnud kohalt liikunudki. Vanamees kallutas aeglaselt Aapo poole, vaatas kahtlevalt ringi ning sosistas: „Automaatne käigukast!“ Aapo noogutas manades näole „päris hea“ ilme kuuldes samas oma mõtteid: „Appi, mingi narkar, mida perset sa nüüd siia ronisid!?“ Vanamees naeratas talle uuesti ja Aapo märkas tema musta värvi lipsu, millel röökisid kollased täpid, ning läikivat nimesilti. „Ants“ naeratas jätkuvalt. „Kas esimene šokk on möödas? Kõik korras?“ küsis ta Aapolt kui noorelt poisilt, kes esimest korda suutäie viina alla oli neelanud. Noormehel polnud aimugi, mida tunda, see kõik oli liiga loogikavastane. Ta pööras pilgu bussi, mis tundus tühi olevat, aga kuna põlesid vaid esimesed laetuled, oli tagaosa kahtlaselt hämar. Aapo arvas ennast nägevat mingit varju. Ta vaatas uuesti Antsu, kes kuhugi ei kiirustanud. Vanamees mõistis sõnatult, et on veel tarvis hetke kosumiseks, võttis Rumba pakist suitsu, pani selle põlema ning puhus rõngaid, mis suurenedes õhku hajusid. Aapo tundis kuidas tema suu ammuli vajus. Ta ei tundud suitsulõhna ning ta võis vanduda, et need rõngad elasid oma elu. Ants naeratas taas oma ebakorrapärast naeratust ning lausus: „Ma nostalgia pärast, vanasti oli Rumba mu parim sõber.“ Ta patsutas rinnataskus olevat pakki. „Mingi periood oli Leegi päralt, aga Rumba oli mu esimene ja tõeline armastus.“ Aapo tundis vanamehe nostalgiat iga ihurakuga. Näidik näitas ligi 95 km/h.

„Aga istu!“ lausus bussijuht nähes Aapo lõtvunud haaret ning silmadesse tekkinud uudishimu. Esimene hirm oli möödas. „Sellest saab sinu elu parim sõit, usu mind, sõber!“ Noormees tegi nagu kästud, sammus esimese istmepaari juurde ning kahtles, kas ta mahub sinna istuma. „See buss on imeline, proovi, sa mahud suurepäraselt,“ sõnas Ants tema kimbatust mõistes. Aapo proovis. Hoolimata vahest, mis esialgu tundus olevat 15 sentimeetrit, mahtus ta mugavalt istuma. Ants naeris. „Kõik on suhteline, sõber,“ sõnas ta kirglikult ning nad hakkasid lõpuks liikuma. Vähemalt nii tundus. Ants pööras rõõmsalt rooli vasakule ja paremale, kuigi näis, et nad sõitsid pidevalt otse. Kiirus jätkuvalt 95 km/h. „Küsi minult midagi, mis sulle esimese asjana pähe tuleb,“ alustas vanamees. „Kas ma olen surnud?“ Aapo ehmatas. Kas tõesti oli ta seda küsinud? Ta peas keerlesid mõtted sellest, kuidas ta joobes peaga sopas libastus, lõi pea vastu lähimat kivi või kändu puruks ning kuidas hommikul pikkades vihmakeepides vanatädid koeranässakaid jalutades ta leidnud ahhetades kui noor ja ilus ta oli olnud ning kui palju raha jäi tal teenitama. Ants ei reageerinud üldse justkui küsitaks temalt seda küsimust iga päev. „Oleneb, mida sa surma all mõtled,“ vastas ta rahulikult. Aapo kulmud tõusid. „Füüsiliselt oled sa vägagi elus, vaimselt aga enesetapule lähedal. Sellepärast sa siin oledki.“ „Ma olen vist väga purjus või on see uni,“ polemiseeris noormees. „Elu on nagu uni, täpselt selline nagu sa oma peas ette kujutad,“ lausus Ants rahulikult kui Rumba ringid õhus tantsisklesid. „Kas sa oled jumal?“ küsis Aapo ning ehmus taaskord oma küsimuse pärast. Ants hakkas raginal naerma.

„Kas sa usud jumalat?“

 „Ei.“

„Siis ei ole.“

Aapo silitas nägu ning kahetses oma ootamatut julgust karata esimese ettejuhtuva bussi peale, mida juhtis olematu stiilitajuga hull. Pigem oleks ta võinud karata seda punapead.

Naised!

Ta mõtles võib-olla vägagi eluohtlikus olukorras naistele. „Mida põrgut?“

„Saame tuttavaks,“ sõnas vanamees mõistes noormehe olukorra pingelisust.

„Mina olen bussijuht.“

„Mina olen reisija,“ vastas noormees.

Ants naeris raginal. „Poiss, sa oled nii andekas!“ Kiirus oli ligi 100 km/h ja Aapo tundis kuidas olukorra jaburlus tal südame pahaks ajas.

„Lugu on järgmine, Aapo, ma olen siin, sest sa tahtsid abi. Ära vaata mind nii, muidugi tean ma su nime.“ Aapo suu oli taaskord avali, äkitselt oli tal nii palav. Kaabu, sall ja mantel leidsid koha kõrvalistmel ilma, et noormees oleks kordagi pilgu Antsult tõstnud. „Su elu on peldikus, kui ma su hinnangut nüüd õigesti mäletan,“ lausus vanamees käega läbi rõngaste žestikuleerides. „Või oli see sitt, mõned korrad vist isegi perses,“ meenutas ta kergelt naerust vappudes. „Sellises olukorras on hea lõdvaks lasta ja teise nurga alt seda elu, või sinu sõnutsi, sitta, vaadata. Me vahel unustame kõrvalrajad ära ja laseme ainult mööda peateed, aga just need konarlikud käänulised teed pakuvad üllatusi ning värsket õhku. Aeglustusi ja pause.“ Aapo parandas oma peas eelnevat hinnangut. Stiilitajuta hull filosoof. „See siin on sinu paus. Sinu võimalus värsket õhku hingata,“ hüüdis Ants ning puhus uue koguse ringe. Et see sigaret ka ei lõppenud. „Ja mida ma tegema pean?“ küsis Aapo suutmata midagi mõelda. Ants hakkas jälle naerma. Hulludega on nii raske diskuteerida. „Sõitu nautima, sõber, lihtsalt sõitu nautima.“ Aapo vajus istmesse, mis oli ühe Ikarusi kohta väga pehme iste. Helendavate valgustite tõttu ta välja ei näinud, vanamees pööras tihti rooli ja Aapo kahtles ikka veel kas nad üldse liikusid. Näidik näitas taas 95 km/h. Lollakas näidik. Parim, mida noormees suutis välja mõelda, oli oodata ja vaadata, mida sõit toob. Hirm tema sees oli asendunud kärsitusega, sest mille kuradi pärast polnud nad ikka veel kohal. Koduni oli olnud 3 kilomeetrit.

„Sul on kindlasti raske olukorda usaldada,“ sõnas Ants teda peeglist vaadates. „Usu mind, seekord võid sa elu usaldada ja lõdvaks lasta. Kui see ongi surm, siis pole ju vahet, või kui uni, siis ärkad sa üles,“ lohutas vanamees. Aapo peas kajas vaid „kui see ongi surm“. Tädikesed ahhetasid ja koeranäss nuhkis tema verise pea juures.

Aapo lasi lõdvaks. Ta vajus istmesse, mis üllataval kombel tema kehakujuga kohandus, leidis enda eest äkitselt õllepudeli ja klaasi ning kuna Ants ainult rõõmsalt roolis, kallas ta endale pool klaasi. Pool, et mitte ahne tunduda ja mitte naine tunduda. Õlle aroom oli väga kutsuv ning kui vahune vedelik ta kärsitusest kuuma keha jahutas mõistis Aapo, et pole kunagi midagi nii head joonud. Pudel oli silditu ning vahepeal uuesti täitunud. Ants roolis rõõmsalt justkui oleks see kõik väga normaalne. „Põrgu, see uni juba läheb, nüüd mõni ilus naine ka leiduks ja siis ma ei tahagi enam ärgata.“ Tuju paranes. Rumba rõngad moodustasid olümpiarõngaid ning näidik näitas 100 km/h. „Põrgu!“ ja mehe loogika loobus hinnangutest. Kuigi õlu oli esmaklassiline.

„Meile tuleb veel reisijaid,“ sõnas Ants muheledes ja Aapo tõstis klaasi. „Super, loodan, et ilusaid naisi,“ hüüdis ta vastu. „Ilusaid punapäid“ mõtles ta omakeskis ning sees tekkinud valutorke lahustas ta järgmise külma sõõmuga. See asi püsis külm. Vapustav! „Ka naisi, jah,“ noogutas bussijuht vastu ning naeratas oma kõverat naeratust. „Super!“ Elu tundus juba päris hea ning Aapo lootis, et sellest uneõllest tal homme ilget pohmakat ei ole, kuid tõdes samas, et pohmakas oli ju ta elu lahutamatu osa. Hind, mida tuli unustuse eest maksta. Korduvalt.

Bussijuht Ants ja tema rõngad oli pöörane pilt ning Aapo suul püsis totter naeratus. Selline show tema oma peas. Äkitselt tõstis Ants käe, kustutas sigareti, mis oli ikka veel sama mõõtu, ja köhis hääle puhtaks.

„Järgmine peatus „Pettumuste“!“

Esimene

Oli novembrikuu neljanda päeva lõpp. See sügis oli olnud lühike, korraks punaseid ja kollaseid lehti täis, siis kaotasid suure külma tõttu pooled vahtrad oma vammuse ning sealt edasi algas lõputuna kestev pime aeg. Üle päeva sadas vihma ning tuulgi oli pidevalt kurjust täis puhudes vihmapiisku horisontaalselt tehes vihmavarju kasutamise täiesti mõttetuks. Enamasti lendas see idamaade odav ime tagurpidi tootes ebardlikke metallikonstruktsioone ja linna prügikastides võis liiga tihti näha vihmavarjutaolisi täpilisi käkke. 

Aapo kõmpis koju. Oli olnud tavapärane reede õhtu meestega. Paar õlut või olgu, ausalt öeldes, lugemata kogus õlut, sama jutt mis iga reede ning mitte kuhugi viiv filosoofiline diskussioon, kus ükski osapool polnud valmis kedagi ära kuulama, mõistmisest rääkimata. Ta sõbrad olid täiesti normaalsed, ühel isegi juba laps kodus. Aapo vanus tuuritas kolmekümne lähedale ning viimased viis aastat oli ta leiba teeninud turvaspetsialistina suures logistikaettevõttes. See oli töö, mis talle enam midagi ei pakkunud, kuid maksis kinni tema halvad harjumused. Suits ja alkohol ei ole teab mis odav lõbu. Sadu oli just parasjagu lõppenud ning tuul imekombel vaibunud. Lõhnas muda, kõdunevate lehtede ja põlenud rasva järele. Huuled tundusid kuivad ja krobelised kui Aapo suitsu suule tõstis ning tikutopsi järele haaras. Käsi kompas mantlitaskus leides telefoni, rahanutsaka ja paberi, millel täna õhtuse saagi telefoninumber. Tikke polnud. „No, põrgu,“ turtsatas ta ning kompas teist taskut ja tundis voogavat rahu kui sõrmed väikese topsi leidsid. Suitsupahvakas lahustus taeva poole. Aapo võttis paberi, millel ilutsesid väikeselt kritseldatud numbrid, ning vaatas seda pikalt. Ilus punapea, aga ei olnud valmis kaasa tulema. Noor. Rinnakas. Tiba ülekaaluline, hindas ta omaette. Jälle punapea. Ta tundis kuidas kusagil sees üks vana haav ikka veel mädanes. Aapo sülitas suure kaarega tänavale, tõmbas mantlihõlmad koomale ning võttis sammud kodu poole. Tee oli tuttav, ta oleks võinud seda ka silma kinni käia. Tundes, kuidas silmalaud kehas tapatööd tegeva alkoholi tõttu raskemaks muutusid, püüdis ta end järjekindlalt selle haava olemasolu unustama panna. 

Uni ja väsimus kippusid kilomeetri möödudes peale tulema. Samuti oli hakanud taas tibutama. Mees surus kübara tugevamini pähe, sidus salli kinni ning kiirendas sammu. Tunne ei olnud kuigi hea. Elust oli saanud rutiin. Nööriv rattas käimine. Kuigi ta püüdis mitte eriti sellesse süveneda, leidis ta end igal reedel koju kulgedes mõtlemast sellele üüratule tühjusele enda sees. Sinna auku võis lihtsalt ära uppuda. Keegi ei teadnud, et hoolimata oma edukast kestast, tundis ta end väärtusetuna. Ta ise ei tahtnud ka sellest midagi teada, aga see hiilis igal reede õhtul ta kõrvale nagu vari. Taas tundis ta seda agooniat enda sees tärkamas. Aapo seisatas. Puiestee pärnad kõrgusid mustjasse taevasse, tänavalaternate valgussõõrid reetsid tihenevat sadu ning kõik oli hääletu. Mees tundis oma tugevnevaid südametukseid ja kuulis oma enese hingetõmbeid. "Sa oled hale," lausus ta endale. Lihtsalt hale.

Lastes oma õlgadel langeda seadis ta suuna taas kodu poole. Väsimus kõigest ja endast vajus kui kott talle selga ning sammud libastusid muda sees. Niimoodi, mitte kellenagi, kõndis ta kindlalt edasi. Võitluses nähtamatu vaenlasega sõnas ta vaikselt öhe: „Ma enam ei jaksa!“ Äkitselt märkas mees silmanurgast selja tagant lähenevat valgust. Aapo pööras end ringi ning nägi kaugusest lähenemas tulesid. Ta pilgutas segaduses oma silmi arvates, et näeb hallutsinatsioone kui tema kõrval peatus Ikarus 263. Masin ei teinud ühtegi häält, kuid aknad helendasid võimsalt sundides meest silmi kissitama. Bussi lõõtsuks avanes kerge kääksatusega ja valgusvihust kostus sõbralik hääl: „Kas võib küüti pakkuda?“

Sissejuhatus

Tere!

Ma olen tagasi. Nii igavalt kui see ka ei kõlaks. 

Sinu ees on minu ambitsioonitu plaan hakata looma midagi, mis on minu peas juba mõnda aega tiirelnud. Olen üldiselt kehv asjade alustaja ja lõpetaja, sellega võib kohe alguses arvestada. 

Asjast ka. 

Hakkan siia uhke sõnaga blogisse looma lugu. Juttu, mille algus minus on juba sündinud. Uhke sõna, embouchure, on prantsuse keelest ning tähendab huulte asendit suupillil. See oli lihtsalt esimene kõlav sõna mulle kõige lähemast raamatust. Suurt lugu sellega ei ole, igav ja ebaoriginaalne, aga hoolimata üüratust blogikeskkonnast siiski saadaval.

Mul pole esialgu aimu kuidas see asi siin toimima hakkab, mul on kõige kõrvalt päris elu ka elada. Aga kuna ma lähenen minu jaoks olulisele vanusele, siis on viimane aeg sõrmed tagmiku alt välja ajada ning teha seda, mida süda tahab. Hoolimata aastaid tema vaigistamisest ta ikka veel tahab.

Nagu minu seinal olevast kümnest käsust number 3 ütleb: Don't die with your music still in you.

Palun juba ette vabandust oma eesti keele oskuse pärast, see asi sünnib koos minu keeleliste vigadega. 

Alustame siis algusest.
Head kaasa elamist!